Täiuslik tundmatus: vajusin kiirelt musta auku, kuhu ükski valguskiir ei ulatunud
Oli väga kummaline ja kuidagi tumedalt vaikne päev. Õhus oli tunda tormi lõhna. Tormihoiatust võis välja lugeda ka mu kolleegide sõnatutest pilkudest. Kõik olid imelikult eemalehoidvad ja kahtlustavad. Läksin oma kabinetti ja olin juba arvutit sisse lülitamas, kui kabinetti sisenes Ogalik distsiplinaarosakonnast, soovides mulle tutvustada napiarulise Kopra otsust käimasoleva juurdluse kohta.
Selle otsusega vabastati mind samal päeval töölt.
Mind süüdistati nuhkimises politsei andmebaasis KAIRI ning isikuandmete edastamises oma töömeili kaudu. Olin šokis. Lahkusin kabinetist, ilma et oleksin kaasa võtnud ühtki endale kuuluvat eset, ja läksin oma autosse. Raadio Elmar mängis taas mingit sisutut tapeeti. Keerasin selle kinni ja lihtsalt istusin, põrnitsedes tuimalt oma auto armatuurlauda.
Järsku muutus mu musta värvi telefon lausa tulipunaseks: kusagilt oli toimunust teada saanud ajakirjandus. See ka veel! Parema meelega oleksin soovinud maa alla vajuda või maapealt haihtuda, mitte aga end kollase pressišaakalitele avada! Mulle polnud ju veel endalegi kohale jõudnud, kuidas minuga niimoodi juhtuda sai. Mina — ja süüdistatud nuhkimises? Vastasin telefonile. Esimeseks helistajaks oli TV3 uudistetoimetaja, seejärel ajakirjanik Eesti Päevalehest. Mõni hetk hiljem tuli kõne Kopralt, kes andis mõista, et kui ajakirjandusele midagi räägin, pannakse kriminaalasi püsti. „Pange,“ lubasin lahkelt ja lõpetasin kõne. Kobras helistas veel, aga sellele kõnele ma enam ei vastanud. Andsin ajakirjanikele oma selgituse asjast. Kogu tõde ma aga rääkida ei julgenud. Elasin ju endiselt selle jõleda ja imala Morsa juures, kes asjaga otseselt seotud oli! Kui erinevate kokkusattumuste tõttu Morsa juurde kolisin, olin juba esimesel päeval tajunud, et tegemist võib olla mu elu suurima veaga.
Õnneks oli mu oma kodu veel alles. Oli koht, kuhu minna. Ning mõne aja pärast jõudsingi, küll meedia poolt läbipekstud ja mentaalsete sinikatega kaetuna, tagasi koju. Eemaldudes sellest õudusunenäole sarnanevast loomaaiast, sulgesin pikaks ajaks kõik uksed ja aknad.
Järgmisel päeval, kaunil maihommikul, ei julgenud ma majast sammugi
välja astuda. Pealkirjad ajalehtedes olid enam kui hirmutavad. Ma ei osanud aimatagi, mis mind veel ees ootab. Tundsin vaid, et alanud on nõiajaht. Peas tiirlesid küsimused. Mis saab edasi? Lapsed, vanemad, sõbrad, endised kolleegid… Mida nad mõtlevad? Kuidas ma sellest jamast välja pääsen, kuidas leian lahenduse? Ma ei olnud ju midagi valesti teinud. Minu tegude tagajärjel ei olnud kannatanud mitte keegi, ei riik ega ükski inimene. Sellegipoolest suhtuti minusse kui süüdlasesse: „Midagi ta kindlasti tegi, millest meile ei räägi!“ Peas hakkas järjest enam kummitama mõte ära minna. Eemale sellest jamast, sellest riigist! Lihtsalt minema! Näiteks Balile… Aga raha, mis sinnasõidu võimalikuks teeks, mul lihtsalt polnud.
Seni oli mul olnud vaid kaks suuremat hirmu — kartsin kõrgust ja sügavat vett. Nüüd vajusin kiirelt kõikevaldava hirmu „musta auku“, kuhu ei ulatunud ükski valguskiir.
