Pereterapeut: miks lapsevanemateks saanud naine ja mees intiimsuse ära unustavad?

Katkend doktor Sue Johnsoni raamatust "Armastuse tähendus" AS Ajakirjade Kirjastuselt.

Aastate lisandudes peavad suhted kohanema kriitiliste muutustega: lapsed lahkuvad kodust, abikaasad jäävad pensionile, vanemad jäävad vanaks ja muutuvad füüsiliselt põduraks. Turvalisem side parandab meie võimet nende üleminekutega hakkama saada ning suhet uuendada ja arendada.

Lapsed lahkuvad lõppude lõpuks ikka kodust, loomulikult. Mõne vanema jaoks on selline siire valutu ja isegi positiivne. Nad oskavad pühitseda seda muutust kui teiste mesinädalate algust, võimalust pühitseda abikaasadevahelist sidet. Marta ja Ken olid kurvad, kui nende pesamunast poeg otsustas võtta vastu tööpakkumise kauges linnas, ent nad otsustasid, et see tähendab nende jaoks võimalust pöörata pilgud oma suhtele ja võib-olla uuendada selle kõige käigus isegi abielutõotusi kirikus, kus neid aastate eest paari pandi.

Kuid osade jaoks tähendab sellesse armastuse staadiumisse jõudmine suurt leina, kaotust, depressiooni ja konflikte — isegi sel määral, et mõned paarid jõuavad lahutuseni. Tühja pesa sündroomi, nagu seda on hakatud nimetama, põhjuseks on tavaliselt peetud lapsevanemate — üldjuhul emade — ülemäärast panustamist laste kasvatamisse ja liigset sekkumist laste ellu. Läbi kiindumuse prisma vaadatuna aga tuleb ilmsiks uutmoodi seletus: laste pesast lendamine paljastab suure emotsionaalse lõhe partnerite vahel.

Paljude paaride jaoks on lapsed olnud nende abielu kiindumuskuristikku ületav sild. Aastaid on ühinetud laste kasvatamiseks, kuid ei eriti millekski muuks. Kui ühel hetkel puhver laste näol kaob, tuleb partnerite vahelise sideme puudumine avalikuks ja sellest pole enam võimalik mööda vaadata. Leitakse, et ei olda enam suutelised saama hakkama lapsevanemaks olemise rolli kaotusega, samuti on kaotatud igapäevane intiimsus lastega. Partnerid ei paku enam teineteisele kaitsvat taevast.

54aastane Kali vaeb mõtteid pärast 30 aastat kestnud abielu oma mehe juurest lahkuda. „Meil oli algusest peale palju probleeme,“ tähendab naine. „Mul oli alati tunne, et olen Frankiga võrreldes justkui alaväärtuslik, ja nii tõmbusingi tahaplaanile ja pugesin peitu. Aga kui meil sündisid lapsed, tõmbas see meid tegelikult teineteisele lähemale. Olime suurepärane meeskond ning ma arvan, et see oligi meie läheduse vundament. Olime 24 tundi ööpäevas lapsevanemad. Mina olin eelkõige ja esmalt ema. Aga kui meie pesamuna kolledžisse läks, polnud mul ühtäkki enam ühtegi ideed, mida hakata peale iseendaga või mida öelda Frankile. Meie suhte keskel haigutas suur tühi auk. Tundsin väga suurt üksildust ja mõistsin, kui palju oli minu läheduse tunne sõltunud lastest.“ Kali pöördus selles identiteedikriisis ja sideme kaotuse valus oma mehe poole, kuid too ei reageerinud kuidagi. „Mul oli vaja rääkida. Vajasin tema abi, aga tema lihtsalt läks ära, tagasi oma karjääri juurde. Selle peale ma vihastasin.”

Kali-taolised naised saavad lastelt emotsionaalset jõudu, mis kompenseerib abikaasalt tuleva helluse puudumist. Lisaks sellele suruvad need naised ka jõuliselt alla oma ängi, et vaid säilitada laste jaoks terviklik perekond. Aastaid hoitakse tundeid sordiini all ja kui viimane laps on välja lennanud, toimub plahvatus. Laste nimel koospüsimine on raske isegi headel aegadel, ent see on võimatu, kui lapsed on läinud. 

Turvaliselt kiindunud paarid on väiksemas ohus ning nad oskavad lapsevanema rolli kadumist paremini üle elada. Nad on võimelised otsima partneri toetust ning vastutasuks on tundlikud ka partneri vajaduste suhtes. Nad suudavad ühest faasist teise ülemineku paarina läbi käia. Selliste paaride jaoks ei paku see periood pelgalt võimalust kinnistada omavahelist seotust, vaid ka kasutada seda seotust turvalise baasina, kust teha avastusretki uude ellu ja arendada värskeid huvisid.

Claire, 53aastane veetlev, ent häbelik kolme poja ema on abielus Simoniga, 55aastase tööd rabava juristiga. Claire õpetas oma lapsi kodus, kuna kõigil oli õpiraskusi. Kõige noorem poeg, Todd läks hiljuti teenima mereväkke. Isa Simon oli sellest vaimustuses. Tema jaoks tähendas poja samm uut vabadust ja edu lapsevanemana. Kuid Simonit tegi murelikuks, kuidas mõjutab Toddi lahkumine tema naist. Minu vastuvõtul arutasid nad juhtunut.

Simon: Olen mures sinu ja meie pärast. Sa mossitad päevad läbi ja koristad kodu, kui seda pole üldsegi vaja koristada. Ma ei tea, mis sinuga toimub, aga tundud nii kauge ning me jaga enam teineteisega mõtteid ega hellusi. Ma tahan aidata sul laste lahkumisega hakkama saada. See on kindlasti raske. Ma arvan, et sa võiksid hakata sporti tegema.

Claire: Ma ei taha sporti teha. Minuga on kõik korras. Olen vist tõesti vihane. Mul on konfliktseid tundeid. Olen oodanud aega, mil mul on emana vähem tegemist, ja nüüd, mil see aeg ongi käes, tunnen end eksinuna. Ja sina üritad mind juhtida ja mu tuju tõsta, räägid, kui suurepärane kõik on, kuidas me saame nüüd reisida. Kõik ütlevad, et mul peaks nüüd väga hea tunne olema, et Todd läks sõjaväkke ja kõik poisid on pesast välja lennanud. Võib-olla peakski mul hea olla olema. Sellepärast olengi vait.

Küsin Simonilt, mis tundeid temas Claire’i vaikimine tekitab.

Simon: Mulle ei meeldi sinu vaikimine. Sina igatsed poisse, aga mina igatsen oma naist. Ma tunnen sinust puudust. Ma ei tea, mis sinuga toimub. Sellepärast soovitangi selliseid asju nagu sportimine. Ja sina ainult ärritud minu peale. See on nüüdseks kestnud juba nädalaid. Kus sa oled, Claire? Kuhu sa läksid?

Claire: Mul on lihtsalt vaja natuke aega kurb olla ja ma tunnetan, et sa ei saa sellest aru, sest sinu jaoks on see kergendus, sest oleme kahekesi jäänud. Nii ma tahangi omaette kurb olla. Mulle meeldis ema olla, kuigi see oli raske. Nad ei vaja mind ja see on halb tunne. Ma tean, et on teisigi asju, mida teha — pöörata uus lehekülg –, aga praegu…

Simon: Sa oled suurepärane ema, kullake. Lapsed pöörduvad alati sinu poole. Mõnes mõtted olen kergendunud, kuid minagi igatsen neid. Ma ei taha, et sa nii kurb oled. See teeb mind murelikuks.

Claire: Arvatavasti vajan ma sinult mõningast lohutust ja veidi aega. Ma ei saa lihtsalt kannapööret teha ja oma elu ümber muuta. Ma pole veel valmis. Ja ma pole kindel, kes ma soovin olla. Soovin, et sa mind minu kurvameelsuses aitaksid. Ma ei saa teha nägu, nagu poleks mitte midagi juhtunud.

Simon: Ma aitan sind. Ükskõik mida sa vajad. Anna andeks, kui „hakka sporti tegema“ mõte polnud hea. Ma püüdsin aidata. Arvatavasti on sul vaja mõnda aega leinata. Olla kurb. Olen siin olemas.

ja ma loodan, et sa jõuad seisu, milles oleksid rahul meie kui paari eluga, oleksid selle üle õnnelik. Mis sa sellest arvad?

Claire: Jah, muidugi. Sa ei pea selle pärast muretsema. Meil läheb kõik hästi.

Naine vaatab mulle otsa. Tajun, et teda paneb imestama minu vaikimine. Ütlen talle, et neil polegi mind vaja. Nad saavad kenasti hakkama, kui aitavad teineteisel samme seada ja koos uut tantsu alustada.

Mõned kuud hiljem läks Claire kaugõppesse ja hakkas tegelema fotograafiaga, et oskaks teha pilte neil reisidel, mida nad Simoniga koos plaanisid. Naine rääkis mulle, et oli taas armunud sellesse mehesse, kellega ta 27 aastat tagasi oli abiellunud, ning et see on kummaline, kuid hea.

Loe veel: Pereteraapia teadlane: kui suhtes möllavad tormid ja tekivad tülid, on kõik korras!

Ära ütle halvasti! Mürgine kriitika oma pereliikmete kohta võib depressiooni tekitada

Doktor Sue Johnson on tunnetekeskse teraapia tulemuslikkuse rahvusvahelise keskuse (Centre for Excellence in Emotionally Focused Therapy) juht, paari- ja pereteraapia silmapaistev teadlane ja õppejõud Californias San Diego Allianti rahvusvahelises ülikoolis ning kliinilise psühholoogia professor Kanadas Ottawa ülikoolis. Sue Johnson on Ameerika psühholoogide ühingu liige, kes on pälvinud oma töö eest väga palju tunnustust, sealhulgas Ameerika paari- ja pereteraapia ühingu auhinna silmapaistva panuse eest paari- ja pereteraapiasse ning Ameerika pereteraapia akadeemia auhinna erilise panuse eest pereteraapia uurimusse. Doktor Johnson on sage esineja erialastel konverentsidel üle maailma. Samuti koolitab ta kõikjal maailmas vaimse tervise spetsialiste täiskasvanute kiindumuse ja sidemete loomise vallas ning õpetab paari- ja pereterapeutidele sekkumistehnikaid. Veel konsulteerib dr Johnson organisatsioone, nagu näiteks Ameerika Ühendriikide ja Kanada kaitsevägi, Ameerika Ühendriikide veteranide ühendus ja New Yorgi tuletõrje. Teda köidab keskaja ajalugu, Argentiina tango, linnuvaatlus ja reisimine eksootilistesse sihtkohtadesse.