Pole hullemat rumalast ülemusest, kes kohtleb naisi nagu objekte

Eile avaldas Delfi Naistekas artikli depressioonist, kus Tallinna Vaimse Tervise Keskuse ekspert Monika Rand annab lugejatele nõu, millal oleks aeg depressiooni ravi nimel töötamisest loobuda ja kuidas sellest tööandjaga rääkida. Teema pani inimesi kaasa mõtlema ja oma arvamust avaldama, näiteks tõdes üks naine artikli kommentaarides, et depressioon puhul pole midagi hullemat rumalast ülemusest, kes kohtleb naisi nagu objekte, nõuab ja sõimab.

Tegu on surnud ringiga: depressioon, töövõimetus, haigusleht, olematu sissetulek, maksud ja jälle depressioon.

Terapeudid armastavad raha võtta ja ainult kuulavad, arstid ei kuula ja vorbivad antidepressante kirjutada. Perearstile olen rääkinud, et kas võib olla, et mu keha valutab depressioonist? Ta viib seepeale teema mujale ega ole võimeline üldse mind kuulamagi sel teemal.

Ma vajaks puhkust. Kahe aasta puhkused on kujunenud järgnevalt: eelmine aasta tegin tööd kogu puhkuse ning sel aastal sain puhata, kuid asendav ülemus ei suvatsenud mind asendada ja tööle naastes tuli kõik tagantjärgi ära teha. Esimese nädalaga olin ülepingest pooleks.

Oma rõõmu olen leidnud peres, hobides ja lootuses, et kohe leian uue töö. Kuigi tuleb ette hommikuid, mil sunnid end voodist tõusma ja inimestega suhtlema, siis kõige olulisem on õppida end väärtustama ja armastama, sest keegi ei tee seda meist endist paremini.

Lugeja, mis aitab sul mustade mõtetega toime tulla?