Käisin algklassides ühes väikeses Eestimaa külakoolis. Mul oli üks väga tore klassivend, saime omavahel hästi läbi, ehkki muidu poisid-tüdrukud omavahel eriti ei suhelnud. Põhikooli ajal kolisin pealinna, ülikoolis leidsin mehe, abiellusime, saime lapsed. Armastasin teda väga, kuid vahel nägin ikka algklasside sümpaatiat unes.

Paar aastat tagasi suri minu abikaasa raske haiguse tõttu. Jäin lastega üksi, minu süda oli murtud. Aasta tagasi põrkasin toidupoes kokku selle sama mehega, kes mulle algklassides nii väga meeldis. Kohmetust maast-ilmast rääkimisest sai kutse õhtusöögile. Selgus, et ka mehel on mõned lapsed, kuid tema on lahutatud. Hakkasime lausa mitu korda nädalas kohtuma. Ta hakkas väga meeldima ka minu lastele.

Vaikselt armusime, nüüd elame koos. Tunnen end väga õnnelikuna. Oleme mõlemad mõelnud, et mis siis, kui oleksime juba varem kohtunud, näiteks ülikooli ajal...

Kuid seda mõtet pole vaja pikalt heietada, nüüd on elu paika loksunud nii, nagu minema pidi. Mul on hea meel, et tänapäeval on tehnoloogia niivõrd arenenud, et enam ei pea kellestki lihtsalt 30 aastat mõtlema, vaid suhtlus on võimalik taastada mõne minutiga, kui mõlemad osapooled seda tahavad.

Kui keegi on aastaid olnud teie mõtetes, siis palun, võtke temaga ühendust. Alati ei saa lootma jääda juhuslikkusele.

Pane oma armastuslugu kirja ja saada see meile naistekas@delfi.ee, et saaksime koos rõõmustada selle üle, kui palju asju siin elus armastamist väärivad.

Parima loo jutustaja saab kingiks pakikese essence’i uue kevad/suvise meigikollektsiooni toodetega, kust võib leida näiteks wow-efektiga ripsmetuši, särapuudripaleti ja muud huvitavat.


Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena