"Kummaline särin läbib mu keha, kui mõtted lähevad tagasi poes toimunud ootamatule kohtumisele."

Kolmas osa Naisteka järjejutu seeriast "Ringiga tagasi", mille keskmes on Julia, kes on ringiga tagasi väikelinnas, kus veetis vanaema juures koolivaheajad ning seitsmeaastase tütrega asub ta sinna elama, et päästa maja lagunemisest ja müügist. Mälestused ja kohustused mineviku ees varjavad ennast aga igal nurgal.

Järjejutt “Ringiga tagasi”

Julia on ringiga tagasi väikelinnas, kus veetis vanaema juures kõik koolivaheajad. Koos seitsmeaastase tütrega asub ta elama vanaema majja, et see lagunemisest ja müügist päästa.

Mälestused ja kohustused mineviku ees varjavad ennast aga igal nurgal. Kuigi Julia uskus, et endise ülemuse Indekuga seotud tunded on tuhmunud, tuleb naisel vanad lahendamata teemad siiski läbi käia.

Kelle süü on aga suurem? Kes kellele rohkem haiget tegi? Millised on süüteod, mida ei saagi andeks anda? Ja kõige olulisem küsimus — kus sa oled siis, kui oled ringiga tagasi?

3. Kodu tondilossis

Panen arvuti kinni. Kirsika magab juba ammu ja mina mõtlesin, et kasutan ta uneaega töötamiseks. Tean, et lapse jaoks on kõik siin uus, nii et olen püüdnud päevasel ajal ikka koos temaga olla. Tarkvaraarendajana pole enamasti vahet, millal ma tööd teen, kuigi lõputult ainult öösiti töötada ka ei jõuaks. Samas on möödas ajad, mul iga vaba hetke töötamiseks pidin kasutama, sest nüüdseks olen nii firma kui enda pangakontole juba ilusa tagavara suutnud koguda.

Lasen veekeetjas vee soojaks, teen endale teed ja istun tassiga elutoa diivanile.

Vanematel oli õigus olnud — tegelikult oli vanaema maja täitsa halvas seisus. Pärast pikka vaidlemist olid nad nõus, et kui tahan maja korda teha, siis võin selles elada. Neil polnud ju otseselt raha pärast vaja maja müüa. Mõlemad olid pigem vastu sellepärast, et ma kavatsesin koos väikese lapsega sellises kohas elama hakata.

„Kirsika läheb sügisel kooli, nii et mul on viimane aeg kusagil paikseks hakata. Väikelinnas on lapsel hulga parem kasvada kui suures,” püüdsin vanemaid veenda.

Ema ja isa vastuseisu taga mõistsin tegelikult ka väljaütlemata hirmu selle pärast, millisena viimati siit lahkusin. Me ei rääkinud sellest kunagi pikemalt, aga eks nad mõistsid, et midagi pidi olema juhtunud, kui ma ootamatult siin sekretäri ametikoha üles ütlesin ja tagasi vanematekoju kolisin. Mõne kuu pärast kasvama hakanud kõhtu ei saanud ka enam varjata.

Vaatan mööda seina usjalt allapoole keerduvaid veejälgi. Õhtuhämaras ei tundugi need enam nii hullud. Vaatasin neid ka päeval ja mäletan, et päevavalguses polnud kahtlustki, et sein on täiesti rikutud.

Mu firmal läheb hästi. Võin töötada, kus tahes, ja koostöö alluvatega käib kõik virtuaalselt. Nii ei pea ma ühe väikese tapeediriba pärast muretsema — võin selle endale lihtsalt osta. Samuti uue põrandamaterjali. Isegi katuse vahetamise eest olen võimeline maksma.

Aga kas see on kõik?

Mis siis, kui tuleb välja, et vahepeal on ka kõik muu selles majas otsad andnud ja polegi enam midagi päästa? Tegelikult on paljud kohad siin koledad ja korrastamata nagu tondilossis. Tuleks vist vältida igasuguste ehitusspetsialistide majja pääsemist, sest nad võivad teatada mulle hirmsa uudise, et siin ei saagi midagi päästa.

Mul läks aega, et Kirsikat sellises suures elumuutuses veenda. Maha jäid ta lasteaed ja tantsutrenn, samuti kõik sõbrad ja trennikaaslased, kellega ta oli harjunud ja kellega tihti vastastikku külas käidi. Minu vanemad elavad meist nüüd hulga kaugemal, nii et me ei saa ka nendega kohtuda nii sageli nagu varem. Rääkimata kohtadest, millega Kirsika harjunud on. Siinses linnas ei tea ta absoluutselt, kuhu minna. Kõike tuleb uuesti õppima hakata.

Sain pikapeale tütre nõusse, et võtame koos selle hullumeelse plaani ette. Ma ei taha kuuldagi, et kogu see veenmine ja planeerimine oli asjata ja mingite mädanenud palkide või termiitidest söödud seinte pärast peame kõike otsast alustama.

Võimalik aga on, et isegi kogu mu rahast ei piisa, et likvideerida kõik üllatused, mida vana maja võib tuua. Selles suhtes ei ole mul mingeid idealistlikke ootusi. Tahan lihtsalt hakkama saada.

Vaatan veel kord seinal keerduvaid veeradasid.

Seekord ma saangi hakkama! Mul ei ole teist varianti. Üksinda võisin kõige eest põgeneda. Üksinda võisin Indreku eest põgeneda.

Nüüd on mul ka Kirsika ja ma ei saa niisama mööda ilma ringi lennata, kui midagi juhtub. Alati juhtub midagi. Kõigiga juhtub. Mina saan ennast vaid kaitsta kõige eest, mille eest võimalik. Näiteks Indreku eest.

Kummaline särin läbib mu keha, kui mõtted lähevad tagasi poes toimunud ootamatule kohtumisele. Miks ma nii üllatunud olin? Indrekul on ju oma firma, mis tegutseb siinsamas linnas. Seda mäletan väga hästi. Miks ta peakski siit kadunud olema?

Ja kas ma üldse lootsingi, et teda pole enam siin?

Või kas ma kartsin, et teda pole enam siin?

Ohkan sügavalt. Võtan veel lonksu teed, mis hakkab juba jahtuma. Lasen pilgul mööda tuba ringi käia. Olukord on ikka lootusetum, kui olin arvanud.

Vahet pole! See on minu valitud tee. Homme otsin ehitajad, kes hakkavad kõike korda tegema, ja lihtsalt loodan, et see ei võta väga kaua aega.

Ma saan siin hakkama!

Seekord!

Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Rohkem infot tema teoste kohta leiad kirjastuse kodulehelt. ,,Ringiga tagasi” on sarja ,,Mõni õhtu romantikat” 14. raamat. Sarja eelmised raamatud on näha SIIN.

Loe eelnevaid peatükke siit: 1. peatükk, 2. peatükk