“Üksikema kolme lapsega? Aga kes su arveid siis maksab?"
Lilian on naine, kes ootab oma elus pöördepunkti, mil kõige hullem hetk elus mööda läheks ning kõik lõpuks lihtsamaks läheks. Igapäevane jagelemine kolme lapsega, vaidlused laste isadega, töötamine kahel töökohal ning segased tunded oma tuleviku suhtes on vaid mõned probleemid, millega tal jõulude eelsel ajal tegeleda tuleb.
Kas sellises olukorras on võimalik jõulud veeta normaalselt või isegi hästi? Kas igaühel on olemas parim sõber, kes suudaks jõulud päästa?
5. Korterid lastetutele
“Henry, tule palun siia,” hüüan pojale. Täna tulin pärast raamatupoe laos töötamist otse koju, et jõuaksin õhtuks teatrisse. Toidupoes käin neil päevadel, kui töötan vaid ühel töökohal. Nii sain hetkeks elutoa diivanile istuda ning üle hulga aja e-kooli sirvida. Poiste hindeid vaadates usun, et õpetajad ootaksid, et laste koolitöödel rohkem silma peal hoiaksin, aga kahel kohal töötades ning üksi kõige pärast muretsedes ei jää mul rohkem energiat üle, kui et lastelt õhtul küsida, kas kõik on tehtud ja õpitud.
“Mis on?” nähvab uksele ilmunud kaheteistaastane, kes tegelikult on varsti juba minust pikem.
“Mida see tähendab?” keeran oma telefoni ekraani tema poole, nii et poiss näeb kehalise kasvatuse real ilutsevat E tähte. “Sa said kaugushüppe eest hindeks E? See on kõige halvem hinne, mis võib saada. Eks ole?” kontrollin üle. Emotsioonid keerlevad minus ja tahaksin juba poisile käratada, kuid hoian ennast tagasi, sest tahan tema seekordset vastust kuulda.
“No … ma ei saa rääkida. Ma jään jalgpalli trenni hiljaks,” püüab poiss oma tuppa tagasi tõmbuda.
“Henry, sa ei lähe mitte kuhugi!” käratan. Kogu minu vaoshoitus on kadunud. See pole esimene kord, kui Henryl on kehalises kasvatuses hinded, mida ma ei suuda mitte kuidagi selgitada. “Sa käid aastaid jalgpalli trennis ja võistlustel. Kuidas on võimalik, et sa ei suuda ära täita ühiseid norme, mis on kehalises kasvatuses ka kõigil neil, kes ei käi trennis? Kui sina aastaid treeninuna saad E, mis hinded siis teistel poistel on?” Mu hääl tõuseb iga lausega, nii et viimased sõnad juba karjun endast välja.
“Ee … mul ei olnud tegelikult riideid kaasas,” vastab poiss, kes ei tee mu karjumisest üldse välja ja käitub, nagu tõesti lihtsalt vestleksime omavahel. Hetkeks käib sisemusest mingi jõnks läbi — kas mu laps on tõesti nii harjunud sellega, et tema peale karjun, et ta isegi ei märka seda enam? Siis aga tuleb meelde, mille pärast me hetkel siin jälle tülitseme.
“Kuidas sa siis kaugushüppe eest hinde said, kui sa ei osalenudki?” on kogu lugu minu jaoks veelgi segasem.
“Mm … ma ei tea. Kõik said mingid hinded.” On täiesti ilmselge, et Henry tahaks kiiresti sellest vestlusest eemale joosta. Tal on mõlemad jalad kindlalt oma toas ja vaid pea ukse vahelt väljas. Kindel on, et nii kui ma poisil minna luban, tõmbub ta oma kaitsvasse tuppa, nagu kilpkonn peitub kilbi alla. “Ema, ausalt, ma pean trenni minema. E on arvestatud ja ma ei pea seda uuesti tegema,” selgitab poiss, et mind maha rahustada.
Luban Henryl minna. Poiss ei lase seda endale mitu korda öelda. See on vist esimene kord, kui ta trennikoti nii kiiresti kokku paneb, riided selga saab ja uksest välja kihutab.
Meile oma üürikorterit valides oligi minu üheks esmaseks tingimuseks, et lapsed peavad siit ise kõikjale saama. Nii on bussipeatus meie majast vaid mõnesaja meetri kaugusel. Nii ei pea ma lapsi trennidesse vedama, vaid nad saavad kõikjale ise. Ja pärast koju tagasi ka.
“Lapsed ja loomad on keelatud” — see oli lause, mida nägin iga vähegi suurema korteri üürikuulutuse juures, kui Janari juurest lahkudes meile lastega uut kodu otsisin.
“Üksikema kolme lapsega?” imestas proua, kellega lõpuks ühe korteri vaatamiseni jõudsin. “Aga kes su arveid siis maksab? Kuidas ma tean, et saan üüri kätte, kui sa üksi lapsi kasvatad?” pani proua käed puusa ning vaatas mulle üleolevalt otsa.
Hoidsin ennast väga tagasi, et jätaksin ütlemata, et üksinda koos kolme lapsega olen kindlasti parem üürnik, kui oleksin seda koos armastatud näitleja Janariga. Üksinda elades pean vaid välja mõtlema, kuidas arved tasuda, aga mitte seda, kuidas tunnustatud näitleja saaks endale osta väljapaistvad riided ja muud vidinad, et välja näha nagu tal oleks raha, kuigi tegelikult tal seda pole. Enam polnud see minu mure.
,,Kas te tõesti ootate, et kolmetoalise korteri üüriks mõni lastetu inimene?” küsisin proualt vastu.
,,No ei pea just lastetu olema,” kehitas proua õlgu. ,,Aga naine üksinda koos lastega … no see tundub väga ebakindel variant minu jaoks.”
Mõtlesin terve aja, kuidas ilusti öelda, et naine kolme lapsega tähendab, et ühel inimesel tuleb üleval pidada nelja inimest, mitte viite. Naine ilma ebastabiilse meheta tähendab, et naine suudab tööd teha ja ei pea mõtlema, millal mees plahvatab.
Korteri üürimiseks pidin aga ikkagi lõpuks Janari juurde tagasi minema. Õigemini lihtsalt ta abi paluma. Mees oli meie lahkumisest väga häiritud ja arvas, et vajame lihtsalt veidi aega, et eraldi elada. Nii oli ta nõus, et aitab mul teha nägu, nagu tahaksime koos korterit üürida. Ta ainus tingimus oli, et üürileping on tema nimel, aga mina maksan kõige eest. Siiani oligi see toiminud ja sain kõigega hakkama.
E-koolis oma spordipoisi halbu hindeid vaadates pean aga taas peeglisse vaatama- kas ikka olen üksinda laste kasvatamisega hakkama saanud? Viimased neli aastat olen päeval raamatupoe laos ning mitmel õhtul teatri garderoobis rabelenud. Olen püüdnud lastele võimaldada kõik, et nad oma isade tegematajätmiste tõttu millestki ilma ei jääks.
Aga kus mu laste ema on?
Kas olen kogu selle hakkamasaamise jooksul laste jaoks olemas olnud? Või on see järjekordne asi, millega ma hakkama pole saanud ning milles kordan enda ema vigu? Kui filmi lõpus annavad alati lapsed ja vanemad teineteisele andeks ning kõik kallistavad, siis kas elus jõuame selleni? Kas lapsed andestavad mulle, et minu saamatuse pärast pole neil isa, kellega koos elada, kõigeks ei jätku raha ning mitmel kohal töötades olen nende jaoks ka emana kadunud?
Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Tema teised romantilised lood leiad SIIT.
