Minu hambalugu: Arst: kas te parandate ise oma hambaid?

Naistekas ja Kliinik 32 otsivad hammaste tervise kuu raames eestlaste hambalugusid, millest parimad kogutakse kokku e-raamatusse. Esimese loo saatis meile Merike, kes kirjeldab hambaravi nõukogude ajal — tohter, kel hammaste parandamisest õiget aimu ei olnud, puuris ja plommis väga kehvasti ära ka täiesti terved hambad.

Vene aja lõpul avanes võimalus kolida välismaale. Olin siis 15-16a. Oli ju teada, et välismaal on hambaravi hirmus kallis ja nii saatis ema mu igaks juhuks hambaarsti juurde kontrolli, enne kui kolimine teoks sai.

Sattusin tuttavate mahitusel väidetavalt hüper-super oskustega tasulise arsti juurde, kes tõesti oli hea suhtleja ja suus ka midagi tegi. Kuna aeg oli selline, et oli kombeks arstile ka meelehead viia, siis iga kord oli mul ema poolt kaasa pandud kas kommikarp või kohvipakk ja pole ime, et arst mind umbes 10 korda tagasi kutsus.

Kui olime ära kolinud ja uue elu rutiiniga mõned päevad harjunud, algas mul tohutu hambavalu, mis oli nii suur, et ma ei saanud arugi, milline hammas konkreetselt valutab. Üllatus oli seda suurem, et enda ja vanemate teada olid mu hambad ju briljantses korras. Seega tuli rahakott puuga selga võtta ja minna hambaarsti juurde. Esimene ja positiivne üllatus oli see, et alla 19 aastastel on siiski hambaravi tasuta.

Teine ja vähem positiivne üllatus saabus siis, kui hambaarst mul suu palus avada. Esialgu vaatas ta üksi, ühel hetkel katkes ta muidu lõbus ümin ja silmad läksid suureks nagu tõllarattad. Siis kutsus ta ka õe mu hambaid vaatama. Ja nii nad siis vaatasid sõnatult, arst ainult viitas oma orgiga mu mõnele hambale ja õde mõmises vaikselt, et "mmmm".  Kui nad olid vaikuse ja mõmina saatel mu suu üle vaadanud, võttis arst prillid eest ja küsis häbelikult-ettevaatlikult: "Kas te muidu ise parandate neid?"

Ma ei saanud alguses aru, millest ta räägib. Ei-ei, meil Eestis oli ikka hambaarste ka. Lasin ikka kõik korda teha, enne kui sinna kolisin. Tuli välja, et mul oli 15 hammast, mis vajasid parandamist. Arst, kelle juures olin Tallinnas käinud, oli teinud omaloomingut, pannud plommimaterjali lihtsalt hammaste peale ja mõnes kohas puurinud ilmselt täiesti tervesse hambasse augu, et sinna siis plomm panna. Igatahes külastasin järgnevad poolteist kuud hambaarsti umbes 3 korda nädalas ja pean tunnistama, et sealse arsti töö oli niivõrd hea, et ma pole pärast seda kordagi enam hambavalu käes kannatanud ja hambaarsti juures käimine on nüüd pigem rutiinne kontroll.

Loe konkursi kohta lisaks ja saada oma lugu: Raamatu jaoks otsitakse eestlaste hambalugusid - saada oma lugu ja võida auhind!