Kas ta on tõesti valmis vaniljesuhteks ehk mida mõtleb Christian Grey?
Ma istun. Ootan. Mu süda peksab. Kell on 5.36 ja ma vahin läbi oma Audi privaatsusklaasi ta maja esiust. Ma tean, et tulin liiga vara, aga olen seda hetke kogu päeva oodanud.
Ma näen teda varsti.
Ma nihkun natuke külje poole. Õhkkond tundub pingeline ja ehkki püüan jääda rahulikuks, tunnen, kuidas ootus ja ärevus mu sisikonna sõlme keeravad ja rinda rõhuvad. Taylor on kõrvalistmel ja vaatab otse ette, ütlemata sõnagi, nähes välja tasakaalukas nagu tavaliselt, aga mina suudan vaevu hingata. See ajab närvi.
Kurat võtaks. Kus ta on?
Ta on majas — Seattle’i Sõltumatus Kirjastuses. Laiast kõnniteest eemal seisev hoone on räämas ja vajaks remonti, kunagi udustatud klaas on kohati laiguline ning firma nime pole hästi näha. Nende kinniste uste taga võiks olla kindlustusbüroo või raamatupidamisfirma — nemad ei pane oma kaupa nähtavale. Noh, seda asja saan ma parandada, kui kirjastuse üle võtan. See kuulub mulle. Peaaegu. Eelleping on alla kirjutatud.
Taylor köhatab ja ta pilk kohtub tahavaatepeeglis minu omaga. „Ma ootan väljas, sir,“ ütleb ta mind üllatades ja astub autost välja, enne kui jõuan teda peatada.
Võib-olla mõjub mu pinge talle rohkem, kui arvasin. Kas ma olen nii lihtsalt loetav? Võib-olla on tema pinges. Aga miks? Võib-olla sellepärast, et pidi viimastel nädalatel mu pidevalt muutuvaid tujusid välja kannatama ning ma tean, et minuga pole olnud kerge.
Aga täna on teisiti. Lootusrikas. See on esimene produktiivne päev, mis mul on olnud sellest ajast peale, kui ta mu maha jättis, või nii see vähemalt tundub. Mu optimism aitas mul innukalt koosolekutega toime tulla. Kümme tundi, kuni teda näen. Üheksa. Kaheksa. Seitse… Kell, mis tiksub lähemale kohtumist preili Anastassia Steele’iga, on mu kannatuse proovile pannud.
Ja nüüd, kui istun siin üksi ja ootel, hakkavad haihtuma mu päevane otsustavus ja enesekindlus.
Võib-olla ta muutis meelt.
Kas see on taasühinemine? Või saab ta minuga lihtsalt tasuta Portlandi sõita?
Ma vaatan jälle kella.
5.38.
Kurat. Miks see nii aeglaselt liigub?
Ma mõtlen, kas saata talle meil, et ta teaks, et olen siin, aga kui hakkan telefoni kobama, taipan, et ei taha välisukselt pilku pöörata. Ma nõjatun tagasi istmele ja käin mõttes läbi ta viimased meilid. Ma tean neid peast, kõik on sõbralikud ja napisõnalised ning ilma igasuguse vihjeta, et ta on minu järele igatsenud.
Võib-olla ma olengi vaid tasuta sõidu pakkuja.
Ma heidan selle mõtte kõrvale ja silmitsen ust, soovides, et Ana välja ilmuks.
Anastasia Steele, ma ootan.
Uks avaneb ja mu süda hakkab kiiremini lööma, aga seejärel kiiresti ja pettunult lonkama. See pole tema.
Kurat küll.
Ta on alati lasknud mul oodata. Rõõmutu naeratus ilmub mu huultele: ootamine Claytoni juures, Heathmanis pärast pildistamist ja siis, kui saatsin talle need Thomas Hardy raamatud.
Tess…
Ma mõtlen, kas tal on need veel alles. Ta tahtis need mulle tagasi anda, tahtis need heategevusse anda.
„Ma ei taha midagi, mis mulle sind meenutaks.“
Pilt lahkuvast Anast ilmub mu kujutlusse: ta kurb, kahvatu nägu, millel on valu ja segadus. See mälestus pole teretulnud. Valus.
Ma tegin ta õnnetuks. Ma viisin asja liiga kaugele, liiga kiiresti. See mõte täidab mind masendusega, mis on pärast ta lahkumist saanud liigagi tuttavaks. Ma sulgen silmad ja püüan keskenduda, aga pean silmitsi seisma oma kõige sügavama, kõige pimedama hirmuga: ta kohtas kedagi teist. Ta jagab oma väikest valget voodit ja kaunist keha kellegi neetud võõraga.
Kurat võtaks. Mõtle positiivselt, Grey.
Ära mõtle nii. Kõik pole veel kadunud. Sa näed teda varsti. Su plaanid on paigas. Sa võidad ta tagasi. Silmi avades vahin aknast välisust ja mu meeleolu on nüüd sama tume kui Audi tumendatud klaas. Veel rohkem inimesi lahkub hoonest, aga Anat pole ikka.
Kus ta on?
Taylor kõnnib väljas edasi-tagasi ja heidab pilgu välisukse suunas. Jeesus, ta näeb välja sama närviline, nagu mina end tunnen. Mis temal peaks sellega asja olema?
Mu kell näitab 5.43. Ta tuleb kohe. Ma hingan sügavalt sisse ja sätin mansette, seejärel püüan lipsu otseks seada, ent saan aru, et mul pole seda ees. Kurat. Ma tõmban käega läbi juuste, püüan kahtlustest vabaneda, aga need piinavad mind ikka. Kas ma olen lihtsalt hea võimalus, et tasuta sõita? Kas ta on minust puudust tundnud? Kas ta tahaks mind tagasi? Kas tal on keegi teine? Mul pole aimugi. See on hullem kui ta ootamine Marble Baris ja ma näen selles irooniat. Ma arvasin, et see oli kõige suurem asi, mis tuleb temaga kokku leppima, ja see ei kukkunud niimoodi välja, nagu lootsin. Mitte miski ei kuku preili Anastasia Steele’iga välja nii, nagu loodan. Paanika tahab jälle mu kõhus soolikad sõlme keerata. Täna pean selles suuremas asjas kokkuleppele jõudma.
Ma tahan teda tagasi.
Ta ütles, et armastab mind…
Mu süda hakkab kiiremini peksma vastuseks adrenaliinile, mis mu keha üle ujutab.
Ei. Ei. Ära mõtle sellele. Tal ei saa minu vastu selliseid tundeid olla.
Rahune maha, Grey. Keskendu.
Ma heidan jälle pilgu kirjastuse väljapääsule, ja ta on seal, sammub minu poole.
Kurat.
Ana.
Šokk imeb mu hingetuks nagu löök päikesepõimikusse.
„Viiekümne varjundi“ armastuslugu on paelunud miljoneid inimesi üle maailma. Kohe-kohe, sõbrakuu alguses ilmub viies raamat „TUMEDAM”, milles Christian Grey ja Anastasia Steele’i armulugu on kirja pandud nõnda, nagu näeb seda mees.
Eelmine raamat – „Grey“ – lõppes südamevalu ja vastastikuste süüdistustega, aga Christian ei suuda Anat oma peast ja südamest välja saada. Ta on otsustanud naise tagasi võita, püüdes alla suruda oma kõige süngemaid ja tumedamaid soove ning vajadust täieliku kontrolli järele. Ta proovib Anat armastada nii, nagu naine seda soovib. Ta soovib teada saada, kas ta on võimeline n-ö vaniljesuhteks.
