"Tema paljas nahk on mu põse vastas alles hiljutistest kirehetkedest kuum."

Neljas osa Naisteka järjejutu seeriast "Ringiga tagasi", mille keskmes on Julia, kes on ringiga tagasi väikelinnas, kus veetis vanaema juures koolivaheajad ning seitsmeaastase tütrega asub ta sinna elama, et päästa maja lagunemisest ja müügist. Mälestused ja kohustused mineviku ees varjavad ennast aga igal nurgal.

Järjejutt “Ringiga tagasi”

Julia on ringiga tagasi väikelinnas, kus veetis vanaema juures kõik koolivaheajad. Koos seitsmeaastase tütrega asub ta elama vanaema majja, et see lagunemisest ja müügist päästa.

Mälestused ja kohustused mineviku ees varjavad ennast aga igal nurgal. Kuigi Julia uskus, et endise ülemuse Indekuga seotud tunded on tuhmunud, tuleb naisel vanad lahendamata teemad siiski läbi käia.

Kelle süü on aga suurem? Kes kellele rohkem haiget tegi? Millised on süüteod, mida ei saagi andeks anda? Ja kõige olulisem küsimus — kus sa oled siis, kui oled ringiga tagasi?

4. Teised

„Sa ei pea lahkuma,” paitab Indrek mu pead nagu väikesel tüdrukul, kes on varba ära löönud ja vajab nüüd lohutamist.

„Aga ma ei saa ka siia jääda, eks?” küsin igaks juhuks üle ja tõmbun mehest eemale, et ta mind enam puudutada ei saaks. Äkitselt tundub iga ta puudutus kuidagi vale.

„No mitte päris siia … noh, mitte minu korterisse, aga … me saame ju ikka koos edasi töötada ja … noh, tead küll,” vaatab Indrek mulle kelmikalt otsa.

„See pole see, mida sa enne ütlesid!” teatan julgelt.

„Nojah … no …” otsib mees sõnu. Näen, et ta on kimbatuses, kuid mul pole mingit plaani teda sellest välja aidata. Miks peaksin mina teda hellitama, kui tema minuga seda ei tee? Või noh … alles mõni hetk tagasi tegelikult ju tegi. Iga minut temaga on tõeline nauding olnud.

Paremat lõppu sellele jõulupeole oleks olnud raske välja mõelda.

Hullemat lõppu sellele jõulupeole oleks olnud raske välja mõelda.

Olin ju juba ammu näinud, et Indrek ei vaata mind enam nii nagu teisi naisi meie firmas. Tema sekretärina puutusin temaga võib-olla ka kokku rohkem kui teised. Polnud vaja olla suhteekspert, et märgata sädet meie vahel. Kõiki neid ütlemata sõnu, flirtivalt tehtud vihjeid, näiliselt juhuslikult toimunud põgusaid puudutusi.

Kahekümneaastase tüdruku jaoks oli viis aastat vanema mehe tähelepanu meelitav. Eriti sellise mehe, nagu Indrek — tohutult nägus, sportlik, eduka firma juht. Sellises väikelinnas tähendas see aga, et iga Indreku tegu ja liigutus oli kõigil peopesa peal. Ta oli oluline paljude jaoks — vaimustunult käsi kokku löövatest vanaprouadest kuni koolilasteni, kellele ta käis koolis ettevõtlusest rääkimas.

Tegelikult ei lugenud mulle see kõik. Mina nägin lihtsalt seda, kuidas ta minuga suhtles, ning tundsin seda kirge meie vahel, millest seni olin vaid raamatutest lugenud.

Ja nüüd — seal see oli! Minu ja tema vahel.

„Põhimõtteliselt püüad sa mulle ilusti öelda, et sul ei sobi ennast minusugusega koos kusagil näidata?” ütlen välja halastamatu tõe, mis on sama paljas nagu meie mõlemad sel hetkel Indreku suures voodis. Jõulupeol kantud imeilus sinine kleit on põrandal hunnikus, segamini Indreku viigipükste, pintsaku ja muude riietega, milles mees alles mõni tund tagasi nägi välja veelgi hurmavam kui igapäevastes tööriietes.

„Ei! Kindlasti mitte,” vastab Indrek kiirest ja liigub sujuvalt mulle lähemale. Mees tõmbab mu oma embusse. Tema paljas nahk on mu põse vastas alles hiljutistest kirehetkedest kuum.

Pisarad trügivad mu silmisse.

„Kuidas siis teisiti mõista seda, et sa just palusid mul edaspidi tööl käituda nii, nagu midagi poleks juhtunud?” pomisen, ise jätkuvalt mehe vastu surutud. „See lihtsalt paneb mind end väga odavalt tundma. Nagu ma oleks sulle lihtsalt mingi meelelahutus olnud.”

Indrek lükkab mind vaikselt endast eemale ja vaatab mulle otsa:

„Julia, palun, ära seda mitte kunagi mõtle! Sa ei olnud minu jaoks vaid meelelahutus. Seda … seda miskit, mis meie vahel juba ammu säriseb, tundsin ju mina ka. Lihtsalt …”

Indrek pöörab oma pilgu lakke, siis seinale, seejärel vaatab korraks jälle mulle otsa ja jääb lõpuks pidama meid katval õhukesel tekil.

„Lihtsalt sa ei taha, et keegi sellest õhtust midagi teada saaks,” lõpetan püüdlikult naeratades abivalmilt mehe lause.

Indrek naeratab paluvalt.

„Arvan, et meil oleks mõlemal lihtsam, kui selle praegu enda teada jätaksime. Võtame endale aega.”

„Kas see tähendab, et me ei kohtuks enam?” küsin ettevaatlikult.

„Muidugi kohtuks … lihtsalt ma ei tea, kus ja millal ja … peaksime veidi mõtlema, kuidas see teistele vale muljet ei jätaks,” otsib mees taas kohmetult sõnu.

„Teistele?” kordan. Tunnen ennast nagu laps, kes on saanud jõuluks kingituse, mida on mitu aastat oodanud, ja siis … läheb jõuluvana minema ja viib kingituse endaga kaasa. Enne kui on aega seda isegi lahti pakkida. Rääkimata sellest, et kingitusega kordagi mängida jõuaks. Võtab ja viib tagasi. Midagi läks segamini. See polnudki mulle. Kusagil on lapsi, kes on veelgi tublimad olnud ja selle kingituse minust paremini välja teeninud. „Nii et ma jään lihtsalt ootama, millal sa ütled, et võiksime tänast ööd korrata?” küsin püüdlikult naeratades. Jõuluvanaga peab ju hästi käituma, sest isegi kui ta sel aastal kingituse tagasi võtab, tuleb ta ilmselt järgmisel aastal jälle. Äkki siis läheb õnneks.

„Julia, kallike, ma tahan teha lihtsalt nii, et meil mõlemal lihtsam oleks!”

Loe eelmiseid osasid siit: 1. peatükk, 2. peatükk, 3. peatükk

Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Rohkem infot tema teoste kohta leiad kirjastuse kodulehelt. ,,Ringiga tagasi” on sarja ,,Mõni õhtu romantikat” 14. raamat. Sarja eelmised raamatud on näha SIIN.