Näitleja ja nelja lapse ema Maarja Jakobson: ma enam ei karda ega muretse, milline ma välja näen

Näitleja Maarja Jakobson on lisaks paljudele teatrilavastustele tuntud filmidest “Sügisball” ja “Klassikokkutulek” ning sarjadest “Õnne 13”, “Miks Mitte?!” ja “Kättemaksukontor”. Hetkel pühendab naine end peamiselt oma perele ja neljale lapsele, kellest kõige väiksem on 2-aastane. Laste kõrvalt võtab Maarja aeg-ajalt vastu ka rolle ning sel suvel osales ta peagi esilinastuva põnevusseriaali “Süü” võtetel, vahendab agentuur Stonesocial.

Maarjalt küsiti, kuidas ta nelja lapse kõrvalt karjääri teha jõuab, millistes rollides ta ennast tulevikus ette kujutab ning missugune oli tema piinlik esimene tutvumine iPhone’iga.

Esimene projekt pärast viimase lapse sündi

Põhiliselt kulub Maarja tähelepanu ja aeg lastele ning mahukaid projekte tal hooaja jooksul kavas ei ole. Sel kevadel aga võttis ta vastu esimese suurema rolli seriaalis “Süü”. “Mu kõige väiksem on kahene ja ma hea meelega olen ühe aasta temaga veel kodus. Kui rolli pakuti, siis arutasin perega, et võttepäevi on ligikaudu kümme (lõpuks saadi hakkama seitsmega) ja otsustasime, et see sobib. Mulle meeldib, et lugu on tõsine, hästi kirjutatud, tihe ja dramaturgia püsib väga hästi koos. Huvitav oli endal lugeda ja selle põhjal võtsin väljakutse vastu,” rääkis näitleja, kuidas otsus projektis kaasa lüüa sündis.

Maaarja sõnul mängib ta seriaalis “täiesti tavalist eesti naist”, kelle nimi on Liivia Kurm. “See on üks peresuhete lugu, kus kõikide tegelaste omavahelised suhted põimuvad ja sõlmuvad ning mina mängin ühte neist kesksetest tegelastest. Sarja tegevustikus toimub ajahüpe, kus kahe sündmuse vahel on 12 aastat. Stsenaarium keerleb ühe pere ümber, kus on pereisa, kasuema ning kaks poega ja Liivia on abielus ühega nendest poegadest,” kirjeldab Maarja sarja tegelaskujusid.

Ka vanad kalad kardavad

Maarja on sarnaste iseloomutahkudega tegelaskujusid varasemalt oma karjääris mänginud ning suuremat ettevalmistust seega ei vajanud. “Ma lugesin paar kuud enne võtteid stsenaariumit ning selle aja jooksul kogu aeg tiksub see mõte kuskil kuklas. Näitlejal on ikka nii, et ta teab ning paneb aegsasti juba vaimu valmis. Korra käisin ka kostüümiproovis ja siis sain enam-vähem aru, missugune tegelaskuju on — üsnagi lihtne, kaasaegne naine. Kuidagi eraldi ma ei tegelenud ettevalmistusega, sest oli nii tihe suvi — lastega toimetamised ja kõik muu,” kirjeldab ta aega enne võtteid.

Võib öelda, et mõnes mõttes tuli see kõik kasuks. Kohe esimesel päeval olid võtteplaanis emotsionaalselt väga keerulised stseenid. “Seal midagi kerget ei olnud, et oleks olnud vaikne sisseelamine: istume, joome kohvi, saame üksteise ja tegelaskujudega tuttavaks. Mõtlesin, et ega midagi teha pole ja tuleb lihtsalt justkui sukelduda stseeni sisse. Ja kõik kuidagi sujus, kolleegi Rasmus Kaljujärvega, kes mängib mu eksabikaasat, tekkis kiiresti väga hea klapp. Võib-olla just tänu sellele, et mul ei olnud mitte mingisugust aega üle küpseda või karta, sest näitlejad ikka kardavad, kui neil on emotsionaalselt rasked stseenid. Isegi Jaan Rekkor, kes ometi on vana kala, ütles viimasel võttepäeval, et “oh kui tore, need suured rasked stseenid on läbi”. Need pole kunagi mugavad, kuna toovad endaga kaasa suurt pinget,” räägib Maarja ausalt näitlejatöö keerukamast tahust.

Ilus sellisena nagu oled

“Süü” võtted mõjusid Maarja jaoks võimustavalt. “Pärast võtteid oli mul tunne, et nüüd ma ei karda näitlejana enam midagi. Selline tunne ikka tekib, kui oled suure tööga ühele poole saanud, mõne aja pärast see muidugi lahtub ja kõhklused tulevad tagasi. Sain aru, et kõik on võimalik ja kõik on mängitav ning kui sul pole aega hirmu tunda, siis sa lihtsalt lähed sinna stseeni sisse,” kirjeldab Maarja rolli sisseelamist.

Maarja sõnul on ta näitleja ja naisena jõudnud punkti, kus ta enam ei karda ega muretse, kuidas ta ekraanil välja näeb. “Noorena on väga oluline, kui ilus sa oled, aga kui sa oled keskealine naine, siis sa saad aru, et see ei ole tegelikult nii tähtis ja see on tohutult vabastav. Saad keskenduda ainult mängule, sellele tundele, mida su tegelane tunneb. Sa usaldad seda, et oled ilus täpselt sellisena nagu sa oled. Seda välimusele mõtlemist on noore näitlejana üliraske välja lülitada. Sa oled teadlik, et välimus pole nii oluline, kuid ei suuda seda päriselt nii võtta. Seekord tõesti õnnestus ennast usaldada ja see annab väga suure sisemise vabaduse,” on Maarja rahuolev.

Toetav meeskond ja mitte nii toetav tehnika

Maarja on ülimalt rahul kogu võttetiimi ja eesotsas režissööri Priit Piusiga, kellele jaoks “Süü” seriaal oli esimene suurem projekt lavastajana. “Ta ei ole varem midagi sarnast teinud ja see on tõsiselt suur projekt. Ta oli nii asjalik, rahulik ja kuidagi maandatud. Tal ei olnud seda ärevust nagu tavaliselt esimestel kordadel lavastajatel on, et ta peab ennast tõestama ja koostöö oli väga sujuv. Kogu projekt tuli väga lühikese ajaga teha, kõik olid nii pühendunud ja kõik oli väga täpne,” on Maarjal “Süü” meeskonna kohta ainult kiidusõnu jagada.

Võtetel sattus Maarja piinlikku olukorda, mille tõttu tuli stseeni mitu korda uuesti üles võtta. “Minuga tavaliselt ei juhtu midagi võtetel, aga sel korral tundsin ennast rumalana. Mul pole endal iPhone’i ja ma polnud seda kunagi kasutanud. Nüüd pidin traagilises stseenis võtma vastu telefonikõne. Mulle näidati ära, kuidas see käib, aga kui kaamera käima läks, vajutasin ma vale nupu peale — kõne läks kinni selle asemel, et vastu võtta. Ma ei tea, kui palju me stseene lõpuks kokku tegime ja mul oli nii õudselt piinlik ja häbi,“ kirjeldab Maarja. Õnneks lõpuks alistus tehnika näitleja tahtele ja vajalik kaader saadi kätte. “Mis siis ikka, ma olen juba sellises vanuses vist. Oleks ma noorem olnud, oleks ma koju läinud ja natuke nutnud ka, aga nüüd ma jätsin selle nutmise osa vahele,” naljatleb näitleja.

Traagiliste emade ja närvivapustuse piiril äreva naise rollid

Üks kindel tüpaaž tegelaskujusid on Maarjale justkui külge jäänud ning nendega teda tihtipeale seostatakse. “Suvitajate” filmivõtete ajal rääkis kolleeg Kristel Elling, kes elab juba aastaid Ameerikas, kuidas seal riigis pannakse näitlejatele castingu videoid kokku ja alati soovitatakse näidata esimesena oma põhižanr või põhitüpaaž. Ja ma mõtlesin, et ma tean küll, et minul on nendeks traagilised emad ja närvivapustuse piiril hästi ärevil naised. Küll aga ma ei saa öelda, et neid oleks kuidagi nauditavam mängida. “Süü” projekt oli selles suhtes sarnane — ilmselt režissöör ka mõtles, et olen taolisi rolle mänginud ning seetõttu pakkus mulle seda võimalust. Võib-olla ka sellepärast, et mul on kurvad silmad ja mul tuleb hästi kergesti selline kurb pilk,” kirjeldab Maarja ning tõdeb, et ilmselt on aeg teha paus ja proovida midagi uut.

“Mulle meeldib väga komöödia, aga noh, olen ennast aastaid sellel alal täiesti andetuks pidanud. Mu mees ja õde ja veel mõned lähedased küll naeravad mu naljade peale ning mees mul ikka ütleb, et oskan nalja teha. Seega hea meelega mängiksin midagi koomilist. “Suvitajate” võtetel vaatasin imetlusega Kaire Vilgatsit ja sain aru, et tahaks isegi mängida midagi sarnast, diivat suure tähega, kedagi, kes on üheaegselt nii vastik kui ka võluv. Ehk elu toob midagi sellist mu teele.”