"Naised muudkui juhivad, aga kodu jaoks pole enam kellelgi aega."

7. osa Naisteka järjejutu sarjast
"Naised muudkui juhivad, aga kodu jaoks pole enam kellelgi aega."
Foto: Dai KE/Unsplash

Seitsmes osa Naisteka järjejutu seeriast "Ebaõiglane", mille tegevus toimub suvel ühes rannakülas ja sündmuste keerises on lahutatud naine Reelika, kelle minevik ja olevik on täidetud keeruliste armuasjadega.

Reelika on kolmekümnendates aastates edukas ärinaine, kel töötamine tuleb kindlasti paremini välja kui puhkamine. Pool aastat pärast lahutust koos nelja-aastase tütrega sõbranna juures rannakülas suvitamine on keeruline, sest kisub lahti vanad haavad ja sunnib mõtlema sellele, millega ta elus pole hakkama saanud. Keerulisi olukordi tekitab ka naabruses elav Paavo, kel tundub olevat negatiivseid kommentaare kõige kohta. Õige pea on kõigile selge, et Reelika ja Paavo kohtudes lendab alati sädemeid. Minevik jõuab järgi aga nii Reelikale kui Paavole. Milliseid sündmusi see kaasa toob, seda saad lugeda juba järgmiste nädalate jooksul järjejutust “Ebaõiglane”.

7. peatükk

Talvel on privaatsem

Loomulikult oli seda veel vaja, et tige bokserites jalutaja oleks Merikese ja laua ääres särasilmselt istuvate prouade arvates tore naabrimees Paavo. Viimasena saabuja pannakse uhkelt laua otsa istuma, nii et mul pole märkamatult võimalik tema poole vaadata, tema ise võib mind aga surnuks jõllitada.

Seotud lood:

Muidu ma sellele ei mõtleks, aga kui laualt midagi võtan ja kiirelt tema poole vaatan, siis näen iga kord, et mehe pilk on mulle naelutatud. Mullased sõjamaalingud mehe näolt on nüüd maha pestud, kuid tige pilk on ikka alles.

Vähemalt iga kord, kui ta minuga räägib.

Nagu sellest vähe oleks, istub minu kõrval Delisa, kes samasuguse vihkamisega Paavot jõllitab. Aitan tütrel saada laualt kõik, mida ta tahab, et tüdruk kiiresti kõhu täis saaks ja kuhugi mängima jookseks. Kuhu iganes. Lauast eemale. Hea meelega saadaksin Paavo kuhugi mujale mängima, aga see ilmselt minu võimupiiridesse ei kuulu. Selle laua ääres mitte.

,,Oi, kui tore, et sa Paavo ka nüüd jälle siin oled. Suvi tuleb kohe turvalisem,” ei jõua üks vanaproua ära naeratada. Kohe tunnen iga oma keharakuga, kui ebaturvaliselt ma ennast Paavo õues tundsin.

,,Meil on ka väga hea meel, et selle suve siin rannakülas saame veeta. See on ikka nii armas ja privaatne koht,” kiidab armunud paarikese noormees.

,,Privaatne on siin talvel. Mina ei vihka midagi rohkem, kui siinset suve. Siin on siis nii palju rahvast ja võib kindel olla, et hoolimata märkidest on mitu korda päevas mingid turistid mu aia taga. Ei mingit privaatsust. Nii et koledad ilmad on hulga mõnusamad. Siis on turistid oma mugavates korterites ning mina saan rahulikult oma õues privaatsust nautida.”

,,Oh, meid ei häiriks ka paar õuest läbijalutavat turisti,” vaatab armunud paarikese naine oma kaaslasele unistaval pilgul otsa. Usun, et nad ilmselt ei märkaks ka nende õues tehtavaid pommiõhkamise õppusi.

,,Kui inimesed lugeda oskaks, siis nad ei eksikski kellegi teise õuele,” tõmbab Paavo suu teeseldud kriipsnaeratuseks. Isegi tema poole vaatamata tean, et mees vaatab minu poole. Tõstan endale suure tüki kooki ja söön seda ilmselge naudinguga.

,,Ah, mis sa Paavokene nüüd porised. Mis nüüd viga elada, nüüd meil ju must tee ukse taga. Enne, kui see jube tolmune tee oli, vot siis olid turistid küll nuhtluseks,” vangutas üks vanaprouadest pead.

,,Jah, tore, kui vallavanem sinuga samal külatänaval elab,” kuulen taaskord Paavo vastuses irooniat.

,,Need on need tänapäeva maaelu rõõmud — poodi, postkontorit, politseid ja päästeametit ei ole, aga vähemalt vallavanem on kohapeal olemas,” muigab Erik.

,,Kui Paavo siin on, siis on meil ju pääste ka olemas,” vaidleb üks vanaprouadest vastu. Kujutan elavalt ette, kuidas Paavo aastate jooksul neid prouasid on kõiges aidanud ja muigan tahtmatult omaette. Ma vist ei tahagi teada, millest nad täpsemalt räägivad. Kindel on, et inimene, kes vihastab ainult oma õuest läbijalutamise peale, ei saa muudeski olukordades väga mõistlikumalt käituda.

,,Eks igaüks vajab võimalust, et kasulik olla ja et teda kuidagi vaja oleks,” ütlen rahulikult ning vaatan väljakutsuvalt Paavole otsa. Mees vaatab mind pilgul, milles segadus ja kõige tumedamad tujud vahelduvad mõne sekundiga. Ilmselt ei suuda ta otsustada, kas minu väljaöeldu on tema toetamiseks või narrimiseks.

,,Jaa, sina Reelika tead seda ju väga hästi,” patsutab Merike mulle toetavalt õlale. ,,Teate, kui õnnelik ma olin, kui Reelika lõpuks oli nõus siia puhkama tulema,” räägib sõbranna nüüd teistele, nagu mind polekski enam olemas. ,,Ta on meil selline tööloom, et puhkuseks üldse aega ei jää. No mis sa teed, kui suur firma vajab juhtimist.”

,,Oh, need nüüdsed ajad. Naised muudkui juhivad, aga kodu jaoks pole enam kellelgi aega. Kus need sellised armsad lapsukesed siis söögitegemist õpivad, kui ema muudkui tööd teeb?” viipab üks vanaprouadest eemal keksleva Delisa poole.

,,Ja mis su abikaasa ka kõigest arvab? Kuidas tema vastu peab?” uurib teine vanaproua. Tunnen kogu laudkonna pilke minul. See polnud küll tähelepanu, mida ootasin.

,,Ee… me oleme lahutatud,” pomisen.

,,No noh…” vangutavad vanaprouad korda mööda suud kriipsutades pead, nagu tahaks öelda, et ,,mida ma teile ütlesin!”.

Hinga! tuletan endale taas meelde!

Mis kummalises maailmas me elame, kus tigetsev ebaviisakas mees saab hoolivate naeratuste osaliseks ning lahutust mainiv naine pilkudega oimetuks surgitakse? Teravalt piiksuv heli toob mind mõnesekundilisest tardumusest välja.

,,Oi jah, minek!” kargab Paavo äkitselt püsti. ,,Väljakutse! Erik, saad mind autoga ära visata?” Kõik teised laua ääres noogutavad mõistvalt ja hakkavad omavahel midagi pomisema. Ma ei saa küll millestki aru, kuid olen autosse kargavatele meestele tänulik, et tähelepanu minult eemale läheb.

Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Rohkem infot tema teoste kohta leiad kirjastuse kodulehelt. ,,Ebaõiglane” on sarja ,,Mõni õhtu romantikat” 11. raamat, mis ilmub septembrikuus. Sarja eelmised raamatud on näha SIIN.

Loe eelmiseid järjejutu osasid siit: