Minu võitlus vähiga: ma pole kindel, kas tahan enam keemiaraviga jätkata...
Eile käisin neljateistkümnendas kemoteraapias ehk minu puhul viienda tsükli teises keemiaravis. Ravi kui selline jäi aga saamata. Kohe selgitan, miks.
Läksin pool üheksa hommikul haiglasse, nagu alati keemiaravi päeval. Kuna eelneval päeval ehk teisipäeval oli palju rahvast, lükkasin visiidi arsti juurde keemiaraviga samale päevale. Visiit on enne igat teraapiat kohustuslik.
Arst ütles, et täna proovime vaid Taxolo-ga, et saaks kindel olla, et allergilise reaktsiooni tekitas eelmisel korral ikkagi Carboplatino. Kõik märgid viitasid sellele, aga enne uue ravimi lisamist tuleb elimineerida igasugune kahtlus.
Olin just lõpetanud igasuguste eelravimitega ning alustanud Taxologa, kui äkitselt lõi üle kogu keha selline külma-kuumalaine. Ma ei saanudki aru, kas see oli külm või kuum. Lasin "kraanid" koheselt kinni keerata, sest asi polnud õige. Nn atakk oli küll väga kerge, kuid uuesti arstid proovida ei soovinud. “Mitu inimest on lõpetanud reanimatsioonis,” öeldi mulle ning keelduti kategooriliselt uuesti proovimast.
Homme on mul raviarstiga kokkusaamine, arutamaks, mis edasi saab. Kogu selle keemiaravi kõrvalt olen hakanud uurima ka alternatiivseid ravimeetodeid. Kontakteerusin sellise kohaga nagu Cell vital Center, mis asub Saksamaal, Baden-Badenis. Selles erakliinikus ravis ennast Bruno sugulane, kellel oli pankrease vähk. Traditsioonilises meditsiinis anti talle max viis kuud, kuid tänu sellele kliinikule elas ta pea kuus aastat täisväärtuslikku elu. Onkoloogid imestasid iga kord, kui tema vähi markereid alanemas nägid.
Nende “menüüs” on sellised ravid nagu verepesu, neuroteraapia, Kirlian, seedeelundkonna hüdroteraapia, ozonteraapia, keha puhastamine raskmetallidest, bioloogiline vähiravi jne. Minu ravikuur näeks ette kahenädalalist sealolekut, kus iga päev on ravipäev. Kuigi tegu pole just odava erakliinikuga, avaneks vaba koht mulle alles jaanuarikuus.
Ma kirjutan sellest kõigest, sest ma pole enam kindel, kas ma tahan keemiaraviga jätkata. Ma tunnen, et mu keha on seda mürki ääreni täis ning sellepärast see ka ravimitele sellisel moel regeerib. Ma kardan, et kui ma nüüd ei lõpeta, hävitan ma endas viimsegi terve keharaku ning ei saa oma tervist enam kunagi tagasi… Üks on kindel, mind ootab ees üks raskemaid aga ka olulisemaid otsuseid minu elus.
Loe kindlasti ka Kärdi eelmisi lugusid:
