"Noogutan abitult mehele tervituseks. Sõnad on kurgus kinni."
(1)
Järjejutt “Ringiga tagasi”
Julia on ringiga tagasi väikelinnas, kus veetis vanaema juures kõik koolivaheajad. Koos seitsmeaastase tütrega asub ta elama vanaema majja, et see lagunemisest ja müügist päästa.
Mälestused ja kohustused mineviku ees varjavad ennast aga igal nurgal. Kuigi Julia uskus, et endise ülemuse Indekuga seotud tunded on tuhmunud, tuleb naisel vanad lahendamata teemad siiski läbi käia.
Kelle süü on aga suurem? Kes kellele rohkem haiget tegi? Millised on süüteod, mida ei saagi andeks anda? Ja kõige olulisem küsimus — kus sa oled siis, kui oled ringiga tagasi?
5. See mees
„Emme, see mees on ukse taga,” teatab Kirsika.
„Jajah,” noogutan silmi arvutist tõstmata. Lubasin sellele kliendile eile õhtul viimase versiooni tööst ära saata, aga kogu koristamine ja korraldamine võttis nii palju aega ja energiat, et töötamise asemel vajusin voodisse. Seejärel magasin nii hästi, nagu ammu pole maganud. Kõige selle kokkuvõtteks ootabki klient, et nüüd ja kohe tema murega tegeleksin.
Panin paar päeva tagasi kohaliku piirkonna Facebooki-gruppi kuulutuse, et otsin inimest erinevate remonditööde tegemiseks. Eks ta ilmselt selle kuulutuse peale tuli.
„Ta on ikka veel seal,” tuletab tütar meelde, et ma tegelikult ei reageerinud tema esimesele teatele mitte kuidagi.
„Vabandust! Kohe tulen,” lükkan arvuti kaane kinni ja seekord tõesti lahkun toast, millest varsti saab korralik kabinet. Praegu on siin ikka veel põrandatel hunnikus vanu raamatuid ning kastides ja kottides riideid. Ilmselt on ema ja isa maja koristades need hunnikud siia tekitanud, kuid pole kas tahtnud või raatsinud kõike ära visata. Seega seisab mul lähipäevadel hoopis see töö ees.
Laveerin koos tütrega hunnikute vahelt läbi.
„Kas sa ütlesid talle, kus me elame?” küsib Kirsika.
„Kellele?” olen segaduses.
„Emme, ma ju ütlesin sulle – ukse taga on see mees. Kuidas ta teadis, et me siin elame?” seletab tütar rahulikult, nagu oleksin mina laps, kellele peab täiesti loogilisi asju mitu korda üle rääkima.
„Milline see mees?” mõistan alles nüüd, mida Kirsika on mulle tegelikult mitu korda öelnud.
„No see, kellega me poes kokku saime,” ütleb tütar justkui iseenesestmõistetavalt ning tõmbab halastamatu ropsuga lahti ukse, mis mind ja trepil seisvat Indrekut eraldab. „Ta tuli remonti tegema!” lisab Kirsika abivalmilt.
Noogutan abitult mehele tervituseks. Sõnad on kurgus kinni. Või tegelikult maos või söögitorus. Ma ei tea, milline neist kehaosadest kõige kaugemal asub. Kindel on aga see, et kõik, mida mehele öelda võiksin, on seal kinni.
Kõik need sõnad, mida olen aastate jooksul tahtnud talle näkku visata. Karjudes. Nuttes. Paludes. Sõimates.
Kõik on kadunud. Ühtki neist kaheksa aasta jooksul planeeritud sõnadest pole enam.
„Tüdrukul on õigus – tuleksin hea meelega remonti tegema. Nägin kuulutust Facebookis ja pakuksin ennast hea meelega tööle. Kui sul ikka vaja on,” vaatab Indrek mulle lootusrikkalt otsa.
„Ee …” maigutan. Tore – sõnu ei ole, aga vähemalt saan tähtede ühekaupa väljaütlemisega hakkama. Tavaliselt peeti seda progressiks beebide puhul, aga mina olen kahekümnendate eluaastate lõpus sama arengu eest tänulik.
Tahaksin väga Indrekule ära öelda, aga mitte keegi teine pole mu kuulutusele vastanud. Ma pole valmis kohtuma temaga rohkem kui esimesel päeval poes. See üürike kokkupuude äratas minus vanad mälestused, tunded, mida olin aastaid endasse peitnud. Kinnitasin endale kogu selle aja, et just mina olin asjadest valesti aru saanud. Korrutasin, et kõik oli kinni vaid minu peas ja tegelikult väljapool mind probleem ei olnudki.
Kui oleks teisiti olnud, siis ma poleks ju üksi olnud. Aga ma olin.
Peaaegu. Sest Kirsika oli ju minuga. Mu imeline tütar.
Indrek hakkab ennast mu vaikimise pärast imelikult tundma ja tammub jalalt jalale. Tahaksin öelda, et ta ei tohiks nii teha, sest trepp on väga mäda ja sellise trampimise peale võib kindlasti varsti läbi kukkuda. Nii pikaks teateks ei jätku mul aga ilmselt veel väga pikka aega sõnu.
„Seega …?” julgustab Indrek mind ettevaatlikult.
Mõtlen õudusega võimalusele, et äkki ükski teine ehitusmees ei pakugi abi ja nii vajub maja meie ümber varsti lihtsalt kokku. Vaatan sekundi võrra liiga kaua Indrekule otsa. Mees jätkab ebakindlalt tammumist.
Kusagilt sisemusest kerivad endiselt ülespoole tunded, mida kõik need aastad peitsin. Lagunev maja ja süütundega segunev eneseuhkus võitleva
„Ei!” nähvan lõpuks mehele otsa vaatamata ja sulgen ukse. Püüan seda küll hästi vaikselt teha, aga ilmselt on adrenaliin nii laes, et kolksatus on ikkagi kõvem, kui tahtnuksin.
„Emme, miks sa ta ära saatsid?” on Kirsika segaduses. „Meil on ju vaja kedagi, kes kõik korda teeks.”
Mu tütar on mõistlikum kui ilmselt enamik temavanuseid lapsi. Oleme palju aega vaid kahekesi veetnud ning kõigest muudkui rääkinud ja rääkinud. Olen talle selgitanud paljusid elulisi teemasid, mida temavanustega ilmselt tihti ei arutata.
Praegu aga tunnen, et mul pole ühtegi selgitust. Vähemalt mitte midagi niisugust, mida julgeksin ja tahaksin oma lapsele öelda. Kirsika nõudlikult küsiv pilk aga ei jäta võimalust vaikida.
„Tal … ee … tal on kirbud! Me ei taha teda oma majja!”
Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Rohkem infot tema teoste kohta leiad kirjastuse kodulehelt. ,,Ringiga tagasi” on sarja ,,Mõni õhtu romantikat” 14. raamat. Sarja eelmised raamatud on näha SIIN.
Loe eelmiseid osasid siit: 1. peatükk, 2. peatükk, 3. peatükk, 4. peatükk
