"Kui sa tahad oma sõbrannast väga lahti saada, kas pole viisakamaid viise, kuidas seda teha?"

 (3)
8. osa Naisteka järjejutu sarjast
"Kui sa tahad oma sõbrannast väga lahti saada, kas pole viisakamaid viise, kuidas seda teha?"
Foto: Shutterstock

Kaheksas osa Naisteka järjejutu seeriast "Ebaõiglane", mille tegevus toimub suvel ühes rannakülas ja sündmuste keerises on lahutatud naine Reelika, kelle minevik ja olevik on täidetud keeruliste armuasjadega.

Reelika on kolmekümnendates aastates edukas ärinaine, kel töötamine tuleb kindlasti paremini välja kui puhkamine. Pool aastat pärast lahutust koos nelja-aastase tütrega sõbranna juures rannakülas suvitamine on keeruline, sest kisub lahti vanad haavad ja sunnib mõtlema sellele, millega ta elus pole hakkama saanud. Keerulisi olukordi tekitab ka naabruses elav Paavo, kel tundub olevat negatiivseid kommentaare kõige kohta. Õige pea on kõigile selge, et Reelika ja Paavo kohtudes lendab alati sädemeid. Minevik jõuab järgi aga nii Reelikale kui Paavole. Milliseid sündmusi see kaasa toob, seda saad lugeda juba järgmiste nädalate jooksul järjejutust “Ebaõiglane”.

8. peatükk

Otsetee hukatusse

Mõned tunnid hiljem, kui olen Delisa magama pannud, naasen õhtusöögi laua taha. Vanaprouad ja armunud paarike on lahkunud. Merike lebotab mõnusalt poollamavas asendis aiatoolil, veiniklaas käes.

,,Noored olid neljakesi oma paadi ümber ajanud,” jagab Merike infot, mille võrra on vahepeal targemaks saanud. Mehed olid vahepeal tagasi jõudnud ja pesid ennast saunas.

,,Nii et see päästmise jutt oligi päris tõde?” uurin. Paavo lahkumisega alganud segaduse tõttu läksin Delisaga tuppa, sest tüdruk oli paanilisest sagimisest väga ehmunud. Seega polnud ka mul endal õigemini infot, et mis juhtus.

Seotud lood:

,,Paavo ja Erik osalevad mõlemad vabatahtliku merepääste töös, nii et kui vaja, siis käivad jah inimesi päästmas. Paavo oli täna valves, kuid tegelikult käis Erik ka ikkagi abis. Täna otsustasid mingid hullud noored saarlased, et neil on vaja mingi köpaka paadiga Saaremaale tagasi sõita. Väga kaugele nad ei jõudnud, kui miski hakkas paadimootoris suitsema ja nad abi kutsusid. Noored arvasid, et paat läheb põlema ja hüppasid kõik vette. Õhtune aeg ja täitsa külm oli juba, nii et meie mehed jõudsid õigel ajal appi.”

,,Kas poissi ja kaks tüdrukut?” küsin.

,,Jah,” on Merike üllatunud. ,,Kas sa tead neist midagi?”

Räägin loo hommikusest kohtumisest rannal. Jätan enda teada küll ebameeldivused Paavoga. Äkki, kui ma poleks püüdnud neid vältida, oleksin saanud õnnetuse kuidagi ära hoida? Või siis ma tahan lihtsalt nii väga mõelda, et minust siin ilmas midagi sõltub, nii et leian selleks juba kõige jaburama sündmuse.

Igatahes kinnitab see seik, et tegelikult on minu turvaline elu täiesti mõistlik. Alles mõned tunnid tagasi mõtlesin, et äkki on minu elus probleemiks uudsed kogemused ja kadestasin neid noori. Ja varsti peale seda oleks need neli inimest surma saanud. Või noh… ehk mitte just päris surma, aga igatahes olid nad ohus. Sellist elu mulle vaja pole!

,,Said tirtsu magama?” kostub mu selja tagant Eriku hääl, kes mõne hetke pärast koos Paavoga mu silme ette jõuab, mõlemal saunalinad ümber puusade seotud.

,,Sain,” noogutan. Mehed hakkavad pigem omavahel äsjase päästeretke detaile arutama. Merike suskab aegajalt vahele mõned tema jaoks huvipakkuvad küsimused.

Vaatan vargsi Paavot, kes hämara õuevalgustuse käes tundub hulga lõõgastunum ja rahulikum kui mees, keda enne nii tema enda õues kui ka siin laua taga nägin. Mõnele inimesele ilmselgelt pakuvad ohtlikud olukorrad rahuldust. Kui Paavo peale sellist päeva nii lõdvestunud on, siis ilmselt kuulub tema selliste inimeste hulka. Järjekordne meeldetuletus, et selle inimese mõtlemisega pole kõik korras ja temast tuleb eemale hoida.

,,Veini?” võpatan Paavo ootamatu küsimuse peale ja noogutan poolautomaatselt minu poole kergitatud punase veini pudeli poole. Jääb vaid loota, et adrenaliinihull mees mind mürgitada ei püüa, et tänasesse päeva veel üks päästeaktsioon kirja saada.

,,Paavo, sa peaksid Reelika ja Delisa homme merele viima,” teatab Merike ootamatult.

,,Ei, ei… “ hakkan vastu vaidlema. Just alles kuulsin, kuidas noorte elu oleks merel lõppenud enne, kui see üldse õieti alatagi on saanud. Peale selle olen nüüd näinud, et Paavo on segane, kes otsibki probleemseid olukordi. Mida ma temaga merel peaks peale hakkama? Ja veel mu armas väike tütar kaasa võtta kohta, kus minust mitte miski ei sõltu?

,,Ole nüüd, Reelika! Tee midagi lõbusat ka,” hakkab Merike manguma.

,,Ma ju teen… käisime Delisaga mitu korda rannas,” püüan ennast välja rääkida. Jätan mainimata selle, et mina istusin sel ajal rannal ning tuletasin tütrekesele terve aja meelde, et ta ettevaatlik oleks. Mis teha, kui merel nii palju ohte on. Supilusikatäiest veest pidavat uppumiseks piisama. Mis siis veel rääkida lapsele põlvini ulatuvast veest.

,,Mulle sobiks,” tõstan pilgu, et näha, kas kuulsin õigesti. Mu silmad lähevad õudusest suureks, kui Paavo poole vaatan, sest ta kordab: ,,Mul pole homseks muid plaane ja täitsa sobib! Tulen teile kell 10 autoga järgi ja siis läheme sadamasse. Kas sobib?” Meie saunakäimisest märjad juuksed on sagris ning mõned salgud langevad korratult näole. Hämaras alguses tundub, et ta isegi naeratab. Aga see võib ka minu hullumeelse kujutluse vili olla. Ma ju kuulsin ka seda, et ta tuleb meile homme järgi, et mind ja Delisat metsikule lõputule ja põhjatule merele viia.

,,Ära muretse, ma ajan nad üles ja ei lase seda suurepärast võimalust maha magada,” kuulen nagu läbi udu Merikese sõnu.

Kui sa tahad oma sõbrannast väga lahti saada, kas pole viisakamaid viise, kuidas seda teha, selle asemel, et ta koos lapsega mingi hulluga ilmselgesse hukatusse saata?

Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Rohkem infot tema teoste kohta leiad kirjastuse kodulehelt. ,,Ebaõiglane” on sarja ,,Mõni õhtu romantikat” 11. raamat, mis ilmub septembrikuus. Sarja eelmised raamatud on näha SIIN.

Loe eelmiseid järjejutu osasid siit: