"Pean endale märkmikusse kirja panema, et koju jõudes tuleb üle kontrollida, kelle laps ta on."
Reelika on kolmekümnendates aastates edukas ärinaine, kel töötamine tuleb kindlasti paremini välja kui puhkamine. Pool aastat pärast lahutust koos nelja-aastase tütrega sõbranna juures rannakülas suvitamine on keeruline, sest kisub lahti vanad haavad ja sunnib mõtlema sellele, millega ta elus pole hakkama saanud. Keerulisi olukordi tekitab ka naabruses elav Paavo, kel tundub olevat negatiivseid kommentaare kõige kohta. Õige pea on kõigile selge, et Reelika ja Paavo kohtudes lendab alati sädemeid. Minevik jõuab järgi aga nii Reelikale kui Paavole. Milliseid sündmusi see kaasa toob, seda saad lugeda juba järgmiste nädalate jooksul järjejutust “Ebaõiglane”.
9. peatükk
Kelle laps see on?
Meie abielu Kennetiga ei pruukinud kõige õnnelikum olla, aga vähemalt teadsin, kes mind kodus ja kes töö juures ootab. Kuuele abieluaastale eelnes veel väga mitu kooselamise aastat, nii et tegelikult veetsin Kennetiga kogu oma teadliku täiskasvanuelu. Meil oli väljakujunenud väike sõpruskond, kellega aegajalt suhtlesime. Enamuse tööst vaba… vähese … aja aga veetsime Kennetiga omavahel.
Kuni ta lahkus… ja hakkas koos kellegi teisega oma elu elama… ilma eriliste selgitusta…
Ja just tänu sellele pean nüüd mina enda ja oma lapse eluga riskima. Kui oleksime Kennetiga abielus olnud, siis oleksime ehk koos kuhugi mõnusasse turistidele mõeldud soojamaa hotelli sõitnud, seal basseini ääres lebotanud, ülehinnatud restoranis lapsele friikartuleid ning endale kana riisiga tellinud. Ei mingeid ootamatusi. Ei mingeid võõraid inimesi ja uusi tutvusi. Turvaline ja ette ennustatav elu.
Kennetiga koos elades ei sattunud ma Merikese maamajja. Sõbrannaga kohtusime linnas mõnes samuti ülehinnatud ja ülikeerulise nimega kohvikus. Ei mingeid uusi tutvusi, ega ootamatusi.
Nüüd istun mingis kipakas paadis, tõmban endale päästevesti tugevamini ümber ja kontrollin Delisa oma ning palun korraga kõiki jumalaid, kellest elu sees kultuuriloo tundides olen kuulnud. Ma ei jõudnud paadi kohta veel ühtegi kommentaari teha, kui Paavo hakkas kiitma, et tal on selle sadama kõige suurem ja uhkem alus ning et sellega on pea võimatu siinsetes vetes kummuli minna.
,,Kiiremini!” kilkab varsti Delisa. Pean endale märkmikusse kirja panema, et koju jõudes tuleb üle kontrollida, kelle laps ta on. Mis mõttes kiiremini? Just alles jõudis meieni lahkuva praami laine, mis kipakat paati hirmutavalt loksutas. Hoian ühe käega kõvasti kinni paadi servast ja teisega Delisast.
,,Kas ma tohin vett katsuda?” küsib tüdruk järgmiseks.
,,Ei - ikka,” kõlavad minu ja Paavo vastused korraga. Delisa vaatab segaduses pilgul mulle otsa.
,,No olgu, natukene!” annan järgi. ,,Aga kaugele ei küünita. Istud ilusti paadis,” käsutan. Jätan mainimata haikalad, kes tal käe võivad otsast hammustada ning hiiglaslikud meduusid, kes võivad teda kõrvetada. Isegi kui koolitundidest midagigi veel mäletan ja tean, et neid elukaid meie vetes ei ole, siis samas tean, et tegelikult on alati kõik võimalik. Nii tulebki elus lihtsalt kõigeks valmis olla. Ja mitte riskida.
Appi, ma suren varsti hirmust lihtsalt selle tüdruku vaatamise tõttu! Pigistan oma käe kramplikumalt Delisa päästevesti ümber.
,,Nii lõbus,” kiidab Delisa.
,,Ma ju ütlesin,” on Paavo hääles varjamatu rahulolu.
,,Oih,” kiljatan, kui meie paadi saab kätte teiselt poolt vastu tulnud praami liikumisest tekkinud laine. Ja veel teine!
,,Kas sa kardad?” on Paavo hääl rahulik. Selles pole kübetki üleolevast tigedast toonist, mida ta meie eelmiste lausevahetuste ajal on kasutanud. Vestlustekst on neid palju kutsuda.
,,Ei,” pigistan endast välja. Kuigi naeratus mehe näol on rahulik ja sõbralik, siis ei kavatse ma ikkagi talle pakkuda seda rahulolu, et tunnistaksin hirmu täielikult temale kuuluval territooriumil. Ma ei tea, mis võiks sellele järgneda, kui ta mõistab, et on mind täiesti talumatusse olukorda seadnud, mille jaoks pole mul mitte mingisugust tegutsemise strateegiat.
Paavo näole tekkinud muigest saan aru, et mees mõistab, et valetan.
,,Kõik inimesed kardavad midagi,” lausub ta vaikselt. Ootan mingit sellele järgnevat kiuslikku lauset, kuid mees pöörab nüüd tähelepanu hoopis Delisale ning räägib tüdrukule sellest, kuidas paadis turvaliselt käituda ning näitab, kust me tulime ja kuhu poole millised saared jäävad. Delisa kas ei mäleta, et tegemist on sama kurja mehega, kes meie peale oma õues karjus või on ta selle esimese kohtumise mehele andestanud. Igatahes särab lapse silmis rõõm ning ta on tõesti siiralt õnnelik.
Kas selline hulljulge ja andestav loomus tähendab seda, et kahe aasta pärast tassib Delisa koju kõik kodutud koerad, viie aasta pärast hakkab motokrossi trennis käima ning kümne aasta pärast kolib koos mõne kõrvuni tätoveeritud tüübiga Aafrikasse elevante päästma?
Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Rohkem infot tema teoste kohta leiad kirjastuse kodulehelt. ,,Ebaõiglane” on sarja ,,Mõni õhtu romantikat” 11. raamat, mis ilmub septembrikuus. Sarja eelmised raamatud on näha SIIN.
Loe eelmiseid järjejutu osasid siit:
