"Minu vanemad ja õde arutavad mu lapse käitumist ning otsustavad minu eest, mida mul on vaja teada ja mida mitte!"

Katkend K. L. Slater’i raamatust “Vaikivad lapsed”.

Tom teeb ettepaneku kõik vajalikud asjad kirja panna. „Lähen koju ja viin Bethile ära kõik, mis tal vaja on,” ütleb Tom. „Sina jää siia juhuks, kui Maddy peaks sind vajama.”
Taipan, et pean talle midagi rääkima.

„Olukord kodus on pöörane. Käisin seal enne seda, kui Dana tüdrukutega teist korda rääkis. Maja ees on ajakirjanikud, paljud otse värava ees ja …” Tõmban ninaga. „Kohalikud luusivad maja ümber. Nad on tigedad ja sõimavad. Kui ma ära tulin, pidin läbi ühe teise maja aia hiilima ja takso meie maja taha tänavale kutsuma.”

Tom on rabatud. „Mille pagana pärast sa seal üksinda käisid?”
„Mul oli vaja üles otsida see telefon, millest Josh rääkis, ja ma olin kindel, et kui ma sellest sinule räägiksin, siis üritaksid sa keelitada mind mitte minema. Need inimesed seal maja ees … nad rääkisid jubedaid asju, mida ma ei taha korrata. Ma ei saa lihtsalt aru, kuidas on võimalik, et nad teavad täpselt kõike, mis toimub. Minu teada pidi kõik ju konfidentsiaalne olema.”
Tom kehitab õlgu. „Sa ju tead, millised need külad on — jutud lähevad liikvele ja levivad kiiremini kui ajalehtede kaudu. Naabrid nägid kindlasti, kuidas tüdrukud ära viidi, kuulsid, et vanaprouale tungiti kallale.” Ta hakkab sosistama. „Kas sa … telefoni leidsid?”

Noogutan ja patsutan käekotti. „See on siin, aga ma pole sinna veel pilku heitnud. Ausalt öelda ma kardan seda teha.”
„Anna siia,” ütleb Tom leebelt. „Ma vaatan autosse istudes, mis seal on. Nii ei näe mind keegi.”
Pigistan hambad kokku. Milline ebaõiglus! Ma olen marus, et peame niimoodi käituma üksnes sellepärast, et inimesed, keda me isegi ei tunne, mõistavad meie tütart hukka.
„Tom, vähe sellest, et karjuti kohutavaid asju — garaažiuksel on jube plätserdus ja välisukse lukk on kuivanud liimi täis ja keegi …” ma kirtsutan nina, „keegi on postkasti pilust koerajunnid sisse pistnud. Kogu maja haiseb.”
Tom puudutab ohates mu kätt.
„Jules, anna telefon siia,” ütleb ta kätt välja sirutades.

Kui Tom on ära sõitnud, seisan mõne hetke üksinda koridoris. Minust möödub paar personali hulka kuuluvat inimest, kes uurivad mind silmanurgast. Seersant March sammub minust mööda ja küsib, kas kõik on hästi.

Noogutan ja naasen vastumeelselt peretuppa.
„Mis värk see oli?” küsib Chloe, silmad kissis, nagu üritaks minust sotti saada. „Millest Tom sinuga rääkida tahtis?”

Hingan sügavalt sisse. „Laos oli tulekahju. Kõik on hävinud.”
„Mida?” Chloe kortsutab kulmu. „Sa peaks ehk Tomile meenutama, et mina olen samuti selle firma juhatuses. Ma olen tige, et mind sellest jutuajamisest kõrvale jäeti.”
Olen liiga jõuetu ja mures, et temaga vaielda. „Tulekahjuekspertide arvates võib tegu olla süütamisega.”

Chloe võtab telefoni ja toksib selle ekraanil.
„Uudised sellest on just sisse tulemas,” pomiseb ta. „Twitteris levib uudis Bessie surmast. Inimesed on … alatud. Muud ei oskagi öelda.”
Ta ulatab mulle telefoni ja ma heidan ekraanile pilgu.
Ta on leidnud Facebookist Marcia Parminteri nimelise naise postitused. Nimi on mulle täiesti võõras, aga ta on paari tunni eest avaliku sõnumi postitanud.
Ettevaatust: seni, kuni siin elavad need kaks julma jõnglast, pole meie küla enam turvaline.
Ta on lisanud sõnumile mitteametliku netiartikli Bessie surmast ja teiste inimeste kommentaarid on väga ebameeldivad.

Käisin Juliet Fletcheriga koos koolis. Igavene ninakas plika, peab end kõigist teistest paremaks.
Laste emade ainus kinnisidee on nende riideäri, neil on Ashfieldi tööstuspargis laoruum. Kuuldavasti on lapsed suure osa ajast omapäi olnud.
Maddy Fletcher on vaikne laps ja väidetavalt on sellised just kõige hullemad.
Olen kuulnud, et Brianna Voce on salakaval.

Tunnen Brianna ema Chloet. Tema mees jättis ta maha, kui ta oli veel lapseootel.
Kahju, kui Chloet võetakse sama mõõdupuuga nagu ta ennasttäis õde.
„Jättis mu maha, kui ma olin veel lapseootel? Mina küll seda ei mäleta! Puha ebatäpsused ja valed.” Chloe nägu on vihast lilla. „Ma ei kavatse tegevusetult istuda ning lasta enda ja Brianna kohta selliseid asju kirjutada. Anna andeks, Jules, aga ajakirjandus peab teada saama, et Maddy on üles tunnistanud.” Ta vaatab mulle otsa. „Nii on õiglane.”

Telefon kukub mu käest kolinaga maha.
„Ettevaatust!” noomib Chloe, haarab maast telefoni ja vaatab mulle otsa.
„Me ei tohiks sellise jama peale üldse reageerida,” ütlen ma, vaadates üksteise järel teistele otsa. „Me peame kokku hoidma.”
„Muidugi,” lausub Chloe rõhutatult. „Ma ei kahtlegi, et sina hoiaksid meiega kokku, kui üles oleks tunnistanud Brianna.”
Mu veri lööb keema. „Meeldib see sulle või ei, aga selle jama sees oleme me kõik. Meie mõlema tütred olid Bessie Wilfordi majas. Me ei tea ikka veel, mis seal täpselt aset leidis. See, et Brianna süüdistas Maddyt, pole piisav.”

„Nüüd on olukord muutunud.” Chloe hääl omandab külma varjundi. „Maddy tunnistas üles, et ta tungis Bessiele kallale. Sa ei saa ju nõuda, et Brianna selle eest karistada saaks.”
Saadan oma vanematele vihase pilgu. „Maddy on ka teie lapse­laps, aga ma ei kuule, et teie kumbki teda kaitseksite. Te teate, et ta pole võimeline midagi nii kohutavat tegema.”
Ema ja Chloe vaatavad teineteisele otsa ja Chloe köhatab.
„Chloe …” lausub isa hoiatavalt.
„Ei, paps! Tal on vaja teada. Tema arvab, et see laps on ingel. On aeg, et ta kuuleb tõtt.” Chloe vaatab mulle otsa. Ta suu moodustab julma kriipsu. „Sul on ehk üllatav teada, et Maddy varastas eelmisel nädalal ema rahakotist raha.”
Ahmin õhku. „Mida?”
„Juliet, tema käitumine on juba mitu nädalat teistsugune. Sa oled kindlasti seda ka ise märganud.”
„Mis mõttes teistsugune?”
„Lihtsalt tema üldine käitumine. Küsisin sinult korra või paar, kas temaga on kõik okei, aga sina ei pööranud sellele tähele­panu, väitsid, et küllap ta on väsinud.”

Mõtlen Maddy unetuse ja selle peale, kuidas ta vaikib ja paistab sügavalt oma mõtetes olevat. Kõik teavad, et lastel esineb selliseid perioode.
„Räägi, mis selle rahaga oli?”
„Mul oli rahakotis kokkumurtud kümnenaelane ja pisut peenraha,” räägib ema, näppides niidiotsa seeliku küljes. „Kui piimamees tuli, taipasin, et olin ta arve valesti rehkendanud ja et mul on raha juurde vaja. Aga kui rahakoti avasin, oli kümnene kadunud.”
„Ja kuidas see Maddysse puutub?”
„Joan, kallis, me leppisime kokku. Praegu pole õige hetk.” Isa nägu lööb õhetama, samas kui minu omast kaob viimnegi veretilk.
„Lõpetage see keerutamine ja rääkige asjast!” Vaatan neile kordamööda otsa.

Ema suunurgad vajuvad alla. „Küsisin tüdrukutelt, kas emb-kumb neist on minu rahakotist raha võtnud, ja mõlemad eitasid, aga Maddy jäi väga vaikseks ja paistis minu arvates süüdlaslik. Kui nad õue mängima läksid, leidsin raha Maddy väikese seljakoti välimisest lukuga taskust.”
„Ja sul ei tulnud pähe sellest minule rääkida?”
Punased laigud ema põskedel tõmbuvad tumedamaks.
„Kui ma ta käest selle kohta küsisin, puhkes ta nutma.” Ta vaatab isale otsa.
„Ta palus, et me ei räägiks sulle,” ütleb isa vabandavalt. „Ta ütles, et kardab, et sa saad väga kurjaks.”

Chloe tõstab käed risti rinnale, rahulolev ilme näol. Mul on kange tahtmine see sealt pühkida.
Vaatan talle süüdistavalt otsa. „Sina näed mind tööl iga päev, aga pole sellest rääkinud.”
„Pole minu asi.” Ta kehitab õlgu. „Ema ja isa ei tahtnud sind muretsema panna, sest … noh, sul on ju viimasel ajal niigi raske oma eluga toime tulla.”
Kõik kolm on minu vastu. Vana tuttav nõks.
Aga Maddy … minu tark ning rõõmsameelne Maddy ja nii­sugune ebaaus käitumine? Veel üks asi, millest mul aimugi polnud.
Mul on tunne, nagu mööda mu ihu roomaksid putukad. Kratsin kaela ja käsivarte sisekülgi.
„Kullake, me ei tahtnud sulle meelehärmi põhjustada,” ütleb isa kaitsvalt. „Sa ju võtad antidepressante ja puha ja Chloe rääkis, kui stressis sa viimasel ajal tööl oled olnud. Me mõtlesime …”
„Aga mõtlesite valesti! Teie ei tohi selliseid otsuseid langetada, ta on minu tütar!”
Olen täiesti endast väljas. Ma ei suuda neile otsa vaadata, mitte ühelegi neist.
Minu vanemad ja õde arutavad mu lapse käitumist ning otsustavad minu eest, mida mul on vaja teada ja mida mitte! Tõusen püsti, aga istun uuesti maha.
„Tom läheb marru, kui ma talle sellest räägin. Te ei tohi meie eest nii olulisi asju varjata. Lihtsalt ei tohi!”
Ema tõstab käed rinnale. „Tom teab juba. Me pöördusimegi tema poole, et ta selle asja ära klaariks.”
„Ja Tom palus sellest sinule mitte rääkida,” lisab isa leebelt.