Järjejutt “Ringiga tagasi”

Julia on ringiga tagasi väikelinnas, kus veetis vanaema juures kõik koolivaheajad. Koos seitsmeaastase tütrega asub ta elama vanaema majja, et see lagunemisest ja müügist päästa.

Mälestused ja kohustused mineviku ees varjavad ennast aga igal nurgal. Kuigi Julia uskus, et endise ülemuse Indekuga seotud tunded on tuhmunud, tuleb naisel vanad lahendamata teemad siiski läbi käia.

Kelle süü on aga suurem? Kes kellele rohkem haiget tegi? Millised on süüteod, mida ei saagi andeks anda? Ja kõige olulisem küsimus — kus sa oled siis, kui oled ringiga tagasi?

6. Kosekohin

Lendlen tolmulapiga mööda kööki ringi ja paitan kõik kapiääred puhtaks. Kõrvaklappides vahetub üks tempokas lugu teisega. Laulan kõvasti kaasa. Kirsika on teisel korrusel oma toas, nii et teda see ei sega. Pealegi on tütar harjunud, et mõnikord vajan koristamise ja muusika ühisteraapiat.
Seejärel tantsisklen elutuppa ja jätkan koristustööd. Tantsimata saaksin tolmu kiiremini pühitud, aga see poleks üldse nii lõbus. Tean, et kui siin ehitus pihta hakkab, on kõik taas must, kuid selleni läheb ilmselt veel aega, sest ehitajat pole ikka õnnestunud leida. Keegi pole pakkumist teinud. Peale … Indreku. Aga temast ma ei mõtle.

Lehvin elutoast lauldes ja tantsides tagasi köögi poole, kui ehmatan ennast poolsurnuks: Kirsika hüppab trepilt mulle peaaegu sülle, ise hirmunult midagi seletades. Kisun kõrvaklapid kiirest ära.
„Igal pool … ruttu …” jõuavad minuni paanikas tütre sõnad.
„Mis asi? Mis juhtus? Räägi uuesti,” käsutan tütart kiiresti.

„Vesi …” hingeldab Kirsika ja kisub mind juba endaga teisele korrusele kaasa. „Algul oli mingi hääl ja … siis … äkki … vesi … igal pool,” vehkis tüdruk paaniliselt oma sõnade kinnituseks kätega kaasa. Nüüd kuulen juba ise ka tavapärasest erinevaid hääli, mis vihjavad sellele, nagu oleksime äkitselt mingi kose lähedusse kolinud.
Aga me ei ole. Vähemalt mitte vabatahtlikult.

„Ole sina siin!” käsin tütart, kuigi täiesti tulutult, sest tüdruk püsib mul kannul.
„Ma panin vannitoa ukse kinni, siis vesi ei saa välja,” seletab Kirsika paaniliselt edasi. Vastupidiselt tema sõnadele tuhiseb aga ukse alt üha laienev veejuga meie poole. Esimesed ojad jõuavad juba trepini ja hakkavad algul vaikselt, kuid loetud sekunditega üha hoogsamalt trepist alla voolama.

„Emme, tee midagi!” nõuab Kirsika.
Nagu ma ise poleks sellele mõttele tulnud. Ainult, et …
„Ma ei tea, mida teha,” tunnistan abitult.
„Helista talle!” käsutab tütar edasi.
„Kellele?” olen segaduses ja samal ajal üha kiiremini voolavate veejugade pärast paanikas.
„Sellele mehele, kes siin käis. Tema ju ehitab. See on ehitus! Rikki läinud ehitus,” annab tütar hinnangu.

„Mul pole ta numbrit,” vastan, kui viimaks taipan, kellest Kirsika räägib. Peale Indreku ei oska ma ise ka kellelegi mõelda. Praegu jääb üle vaid kahetseda, et olin nii uhke ja minevikus kinni, et mehe abipakkumist vastu ei võtnud. „Tule tagasi!” hüüan tütrele, kes oma toa suunas spurdib. Ehkki õigem oleks vist öelda, et veesuusatab. Olukord koridori põrandal muutub sekunditega, nii et tingimuste kirjeldamiseks on raske õigeid sõnu leida.

„Mul on,” pistab tüdruk tagasi jõudes mulle pisikese paberi pihku. Julgen hetkeks pilgu põrandalt lahti kiskuda ja näen, et hoian käes Indreku visiitkaarti.
„Miks …? Kuidas …?” hakkan kokutama.

„Helista talle!” tütar peaaegu käratab mu peale. Kui igal muul ajal oleks selline käitumine minu jaoks täiesti välistatud, siis praegusel hetkel äratab Kirsika hääl mind justkui tardumusest ja ma hakkan ettevaatlikult mööda treppi allapoole laskuma, sest telefon jäi ju loomulikult kööki.
Indrek vastab õnneks kohe ja saab ruttu mu murest aru.

Kõne lõpetamisele järgnevad minutid tunduvad tundidena. Tean, et Indrek elab lähedal ja tal ei kulu kohale jõudmiseks kaua aega, aga trepist võiks varsti juba paadiga alla sõita, nii et sekundid tunduvad igavikuna.

„Miks sul Indreku visiitkaart oli?” tuleb nüüd meelde Kirsikalt küsida. Pisarad trügivad vägisi silmisse. Kogu olukord tundub nii lootusetu.
„Ise sa oled alati õpetanud, et võõraid tuleb enne usaldamist kontrollida. Ta ütles, et tuli ehitaja tööpakkumise peale, aga tal olid sellised ilusad riided seljas, nagu ta poleks kunagi mingit ehitustööd teinud. Käskisin tal tõestada, et kes ta päriselt on. Siis ta andiski visiitkaardi. Seal oli pilt peal ja et ta on ehitustööde firma juhataja. Siis alles tulin sinu juurde.”

„Oh, sa mu väike ninatark,” kallistan tütart, pööramata silmi kurjakuulutavalt koselt. Mõnikord on mul tunne, et Kirsika on minu kõrval liiga kiiresti liiga vanaks saanud, aga … praegu ei ole see sugugi mu kõige prioriteetsem mure.

Mõne tunni pärast … ei, kellale vaadates selgub, et vaid kümne minuti pärast astub Indrek koputamata sisse. Midagi mõtlemata kargan talle kaela ja kallistan. Just nagu vanasti … Ei, nagu ma oleks paanikas! Sest ma olengi.

„Siin tuleb kiiresti tegutseda,” embab Indrek mind põgusalt, lükkab seejärel õrnalt kõvale ja kihutab … täitsa vales suunas.
„Üleval! Ülevalt purskab!” hüüame Kirsikaga justkui ühest suust, kui mees hoopis trepist alla keldrisse läheb.

„Jah, aga …” sumbuvad mehe sõnad veepahinasse, kui ta keldriuksest sisse kaob.
Ohkan ja tõstan käed näole. Mis veel juhtuda saab? Kas Indrekule helistamine oli viga? Mida ma nüüd edasi teen? Kellele veel helistada?

Libistan sõrmega paaniliselt mööda telefoni ekraani, kuid ei vaata tegelikult midagi. Mõte on kinni jooksnud.
Või …? Ei, enam mitte.

„See lõppes,” naeratab Kirsika, kes tuleb samale järeldusele.
„Sa saidki hakkama! Kust sa teadsid, et …? Sa läksid hoopis teises suunas …” olen segaduses.
„Kogu maja vesi tuli ju kinni panna,” selgitab Indrek rahulikult. „Kraan on all keldris. Tavaliselt see majades nii ongi.” Püüan paanikast sassis hingamist korda saada. Sellele ei aita kaasa, et nüüd on mu elutoas Indrek, kes on ise sama hull meeleolukõigutaja nagu kosena mööda treppi alla voolav vesi.

Praegu tundub Indrek isegi hullem variant.
Kirsika on armas ja lõhub ebameeldiva vaikuse: „Kas sul on ikka kirbud? Või oled neist nüüd lahti saanud?”

Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Rohkem infot tema teoste kohta leiad kirjastuse kodulehelt. ,,Ringiga tagasi” on sarja ,,Mõni õhtu romantikat” 14. raamat. Sarja eelmised raamatud on näha SIIN.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid