"Vanemad arvasid, et jäin beebiootele ühest kursavennast, kellega hooletud olime, aga..."
(3)
Järjejutt “Ringiga tagasi”
Julia on ringiga tagasi väikelinnas, kus veetis vanaema juures kõik koolivaheajad. Koos seitsmeaastase tütrega asub ta elama vanaema majja, et see lagunemisest ja müügist päästa.
Mälestused ja kohustused mineviku ees varjavad ennast aga igal nurgal. Kuigi Julia uskus, et endise ülemuse Indekuga seotud tunded on tuhmunud, tuleb naisel vanad lahendamata teemad siiski läbi käia.
Kelle süü on aga suurem? Kes kellele rohkem haiget tegi? Millised on süüteod, mida ei saagi andeks anda? Ja kõige olulisem küsimus — kus sa oled siis, kui oled ringiga tagasi?
7. Segased tunded
Viimane nädal on olnud tõsine närvide mäng. Kahtlen juba kõiges, mida olen kunagi teadnud või uskunud.
„Nii, ülemise korruse vannitoaga oleme lõpetanud,” teatab Indrek igaõhtust ülevaadet andes. Vannitoas purunenud toru tekitatud kose tõttu rikutud vannituba, põrandad ja trepp ei jätnud võimalust ja ma võtsin sealsamas vastu Indreku pakkumise, et tema ehitusfirma võiks teha töid, mida on vaja.
Aastaid tagasi sekretärina samas firmas töötades teadsin, et vähemalt tol ajal oli ta väga edukas ja kohalikul turul tunnustatud tegija. Indrek polnud kunagi püüdnud firmat väga suureks ajada, kuid andis tööd päris paljudele kohalikele meestele ja õpetas pidevalt välja ka uusi. Meestega oli ta õiglane ja maksis neile hästi, sellepärast teda austatigi. Ja sellepärast mina …
Ei, sellele ma praegu ei mõtle! Vähemalt püüan mitte, aga … Päeval on lihtne, siis sagivad Indreku firma töömehed edasi-tagasi. Mõni on mulle tuttav, enamik aga täitsa võõrad. Pärast nende lahkumist on mees aga igal õhtul minu juurde kööki tulnud ja rääkinud, mis päeva jooksul tehtud sai, millised on järgmise päeva plaanid, millised materjalid on olemas, mida on veel vaja juurde osta.
Igast otsast veider on juba see, et Indrek on iga päev ise siin koos meestega tööd teinud. Firmat alustades tegi ta küll ise kogu aeg samamoodi ehitustööd, kuid ettevõtte kasvades jäi talle ikka rohkem kontoritöö ja ehitasid selleks palgatud töötajad. Indreku firmat palgates polnud ma igatahes arvestanud, et meest kogu päeva siin näen.
Esimesel päeval ei osanud ma oma käsi, jalgu ja pilku kuhugi peita. Iga järgmise kohtumisega muutus see lihtsamaks, aga ikkagi on see ehituskoosolek kõige piinlikum osa mu päevast. Ja kõige oodatum.
Vist.
Miks? Arvasin, et olin temast juba üle saanud. Isegi Kirsikale otsa vaadates oskasin näha tüdruku silmis ennast, mitte … Kuigi tütre silmadel pole minu omadega mingit sarnasust.
Vanaema oli ainus, kes selle otse välja ütles. Aastaid tagasi, kui ta Kirsika esimesel sünnipäeval käis, jäime vanaemaga ühel hetkel kahekesi pisikese tüdruku mängimist jälgima.
„Oh, lapseke,” ohkas vanaema tookord ning vaatas vaheldumisi mind ja Kirsikat. „Sa ei saa iga kord ära joosta, kui keegi sulle haiget teeb.” Jäin talle segaduses pilgul otsa vaatama. Vanaema jätkas: „Ta käis sind otsimas. Korduvalt!”
Need sõnad olid mulle tõsine ehmatus. Olin kõigile rääkinud, et tulin linna tagasi, et uuesti kooli minna, ja elu väikelinnas ei pakkunud enam midagi. Vanemad arvasid, et jäin beebiootele ühest kursavennast, kellega hooletud olime, aga kellega meil minu sõnade järgi rohkem midagi ühist ei olnud. Loomulikult polnud nad selle vahejuhtumi üle õnnelikud, aga kuna läksin ülikooli kaugõppesse ja tegelesin samal ajal juba vähehaaval oma tarkvarafirma alustamisega, siis ei tulnudki sellest teab mis suurt sõda, et otsustasin beebi üksinda saada. Kõik oli juba üsna rahulik, kuni tuli vanaema oma märkamisega.
Mina olin arvanud, et Indrek ei teinud mu lahkumisest väljagi. Mõtlesin enda jaoks selgeks, et miks ta oleks pidanudki. Tema sõnad ja käitumine olid ju need, mis mind eemale peletasid. Miks ta oleks pidanud ümber mõtlema?
Mina lihtsalt ei rääkinud talle … Kirsikast.
Pärast keeruliselt lõppenud jõulupidu järgmisel päeval bussi astudes blokeerisin Indreku nii telefonis kui kõikjal sotsiaalmeedias. Ta teadis, et pidin jõuluks vanemate juurde minema, nii et esialgu polnudki tal põhjust mind taga otsida. Ta ei osanud lihtsalt arvata, et nädala algul jõuab tema postkasti minu töölepingu lõpetamise avaldus.
Olin nii kindel, et ta lihtsalt ei otsinudki mind taga, et tal polnud selleks põhjust. Kuni vanaema Kirsika esimesel sünnipäeval välja rääkis, et mees käis tegelikult minu järele küsimas.
Tegelikult on tänapäeval isegi ilma sotsiaalmeedia ja telefonita väga lihtne iga inimene üles leida, järelikult ei tahtnud seda Indrek piisavalt. Seda kõik need aastad endale korrutasingi – tal oleks olnud võimalus! Ta ei kasutanud seda. Järelikult olin vaid üks tühine vallutus tema lõbusal teekonnal.
See etteheide seisis tummalt torisedes meie vahel laual absoluutselt igal ehituskohtumisel. See vari libises üle minu iga kord, kui päeval majas liikudes endalt ootamatult Indreku pilgu tabasin. Eriti kuna ma ei osanud enamasti ta pilgule mingit tähendust anda. Selles oli nii palju tuttavat. Aastaid tagasi veetsin temaga ju siiski töö juures nii palju tunde koos. Samas vaatas ta mind hoopis võõralt.
Hea on näha, et tegelikult ei oska ka Indrek minuga rääkides silmi kuhugi peita. Vähemalt ei ole ma ainuke, kes ennast ebamugavalt tunneb.
Kõige rohkem surkis mingi terav ora mu sees siis, kui tabasin Indreku ja Kirsika kusagil kõrvuti tegutsemas. Tüdruk lihtsalt istus ninapidi kõikjal kõrval. Hoolimata minu korduvatest keelamistest uskus tütar, et ta peab kõik majas olevad torud, kraanid ja muu taolise selgeks saama, et kui taas midagi lõhkeb, siis ta teab, kuidas meid päästa. Oh, see mu väike päästeingel …
Ja kui ma neid siis korduvalt kõrvuti tegutsemas märkasin … Indreku pilgus midagi sarnast minu tütre omaga. Kirsika oli kõik need aastad olnud see, kelle pärast oli põhjust hakkama saada ja pingutada. Pärast kõiki neid pingutusi peaks ta olema minu! Ainult minu! Kõigi oma rõõmude ja valudega.
Teadsin seda hetkeni, kui Indrek vaatas mind jälle pilguga, mida olin aastate jooksul korduvalt oma pisikese piiga silmis näinud.
Kas olin ikka õigesti teinud, kui otsustasin ainuisikuliselt Indrekult tema lapse ära võtta?
Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Rohkem infot tema teoste kohta leiad kirjastuse kodulehelt. ,,Ringiga tagasi” on sarja ,,Mõni õhtu romantikat” 14. raamat. Sarja eelmised raamatud on näha SIIN.
Loe eelmiseid osasid siit: 1. peatükk, 2. peatükk, 3. peatükk, 4. peatükk, 5. peatükk
