Järjejutt “Ringiga tagasi”

Julia on ringiga tagasi väikelinnas, kus veetis vanaema juures kõik koolivaheajad. Koos seitsmeaastase tütrega asub ta elama vanaema majja, et see lagunemisest ja müügist päästa.

Mälestused ja kohustused mineviku ees varjavad ennast aga igal nurgal. Kuigi Julia uskus, et endise ülemuse Indekuga seotud tunded on tuhmunud, tuleb naisel vanad lahendamata teemad siiski läbi käia.

Kelle süü on aga suurem? Kes kellele rohkem haiget tegi? Millised on süüteod, mida ei saagi andeks anda? Ja kõige olulisem küsimus — kus sa oled siis, kui oled ringiga tagasi?

8. Hirmutav kutse

Ma pole vist eluski kuulnud hirmsamat küsimust kui see, mille Indrek eile igaõhtuse ehituskoosoleku lõpuks küsis. Arvasin, et kukun seal samas värisevate jalgade pärast ümber, aga … ei kukkunud. Ja pole siiani kukkunud. Süda lööb. Kõik töötab.

Seda, et midagi on tulemas, aimasin juba varem, sest mees niheles imelikult juba pikemat aega. Sõnad ja numbrid olid nagu sarnased kui eelmistel õhtutel, aga Indreku olek veelgi ebalevam.
Ja siis see tuli: „Meil on homme õhtul firma kevadine piknik. Kas te tuleksite ka koos Kirsikaga?”
Alustuseks tardusin. Nagu ikka siis, kui sind kuidagi ootamatult rünnatakse ja sa ei tea, mis suunas peaks enda kaitsmiseks jooksma.

See, mida mina rünnakuna tajusin, oli tegelikult aga ilmselt Indreku püüe minu siinseid inimkontakte laiendada. Olin talle ju maininud, et ära oldud aastate jooksul olen selle väikelinna jaoks võõraks muutunud ja tuttavad lahkunud või puudub mul nendega kontakt.

Indreku firma kevadised piknikud on legendaarsed. Sain ise mitmel osaleda, aga veel rohkem neist kuulda. Indrek lubas alati pered ja sõbrad kaasa võtta, nii olid need olnud päris suured üritused ka enne seda, kui mina firmaga liitusin. Siit-sealt ikka kuulsin, et varasemalt olid need piknikud olnud nagu missivõistlused, mille peaauhinnaks oli mõne tüdruku jaoks kojusõit koos Indrekuga.
Kas see ka tõsi oli? Indreku naistemehe-kuulsus käis temaga kõikjal kaasas. Seda, et naistel oli raske temast mööda vaadata, mõistsin kiiresti. Ja vastupidi ka. Mis ja kas neist pilkudest edasi sai? Seda mina ju ei näinud, kuigi eks kahtlused jäid korduvalt õhku rippuma. See kõik ei takistanud aga mind ennastki tema lõksu langemast.

Istume Kirsikaga autosse. Panen turvarihma peale aeglasemalt kui kunagi varem. Kirsika sädistab rõõmsalt eesootava ürituse pärast ja loodab, et seal on teisi temavanuseid lapsi, kellega mängida. Käivitan auto ja suundud järveäärse piknikukoha poole, ise ikka nende trofeenaiste peale mõeldes.
Kui ma tookord Indreku käest selle kuulujutu kohta küsisin, siis ta ainult naeris, kuid ei selgitanud midagi. Seda, et tal polnud minuga kohtumise ajaks ühtegi pikemat suhet olnud, teadsin. Mees kinnitas seda ise.

Kas praeguseks on? Ma ei tea. Ja pole ka kellegi käest küsida.
Kas ma olen valmis selleks, et Indrek võtab mind piknikul vastu mingi teise naise käevangus? Milline see naine oleks? Kas ma tahaksin, et ta oleks minu moodi? Kas see näitaks, et kuna mina lahkusin, siis otsis ta teise minusuguse naise? Või sooviksin just, et see naine erineks minust nii palju, kui võimalik? Kas see näitaks, et see, et meist midagi välja ei tulnud, polnud minu süü?
Aastaid kinnitasin endale, et olin Indreku jaoks vaid liiga pikaks veninud flirdile järgnenud üheöösuhe. Kas meest koos teise naisega nähes saaksin sellele vaid kinnitust?
Kas miski oleks teisiti, kui oleksin öelnud, et sellest ühest ööst hakkas kasvama selline imeline tegelane, nagu seda on Kirsika? Või oleks ta kohusetundest minuga koos olema hakanud ja oleksime praeguseks juba niikuinii lahku läinud, kuna tegelikult poleks omavahel sobinud?
Appi, kui palju küsimusi!

Ilmselt tähendab see, et piknikule minek on igast otsast vale!
Aga Kirsika ootab seda nii väga. Ta on siin elatud nädalate jooksul ainult minuga suhelnud ja nüüd siis ka meil töötavate meestega.
Indrek on meil töötatud aja jooksul selgitanud Kirsikale rahulikult kõike, mida teeb ja mille kohta tüdruk küsimusi esitab. On selge, et ta saab lastega väga hästi läbi. Ei ole mingit üle õla piilumist, et kas ma ikka näen, et ta minu last õpetab. Nad on tõesti lihtsalt loomulikult suhelnud. Nii pole ka ime, et Kirsika tõesti seda õhtut ootab.

„Emme, millal ma mõne sinu peikaga kokku saan?”
Ma ei sõitnud kraavi!
Aga see oli tõesti mu ülitugeva enesekontrolli tulemus. Kirsika küsimus tuli tagaistmelt nii ootamatult, kui üldse võimalik.
„Khmm, millest selline küsimus?” hoian hääle püüdlikult rahuliku.
„No ise sa ütlesid, et oled siin elanud. Lasteaias olid meil mitmel tüdrukul juba peikad. Sinul pidi siin ka järelikult olema. Millal ma mõnega kohtun?”
Äkki peaksin nüüd kaaluma, kas Kirsika ikka peab kooli minema? Või on lasteaed andnud talle juba eluharidust rohkem, kui mina seda taluda suudan?

Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Rohkem infot tema teoste kohta leiad kirjastuse kodulehelt. ,,Ringiga tagasi” on sarja ,,Mõni õhtu romantikat” 14. raamat. Sarja eelmised raamatud on näha SIIN.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid