Minu võitlus vähiga: kõik jookseb allamäge...
Kirjutan üle pika aja. Oleksin võinud ka varem kirjutada, aga mul puudus igasugune tuju selleks. Olen viimased paar nädalat ennast kehvasti tundnud ning eelmisel nädalal olin isegi haiglas sees mõned päevad.
Kõik hakkas allamäge jooksma umbes siis, kui keemiaravi vahetasin. Põhimõtteliselt kohe vähene söögiisu, tekkisid kõhuprobleemid ning siis need kohutavad õlavalud, millest ma siin millalgi kirjutasin. Kohe pärast neid läks veel halvemaks – kõht paistetas üles ja ma ei saanud enam põhimõtteliselt mitte midagi süüa. Lõpuks jäeti mind haiglasse uuringutele. KT-uuring ja vereproovid näitasid, et haigus on kergelt pead tõtstnud ning häirib maksa tööd. Mu kõhuõõnsustest pumbati reedel välja 2,3 liitrit vedelikku, mis sinna haiguse tõttu kogunenud oli. Mulle määrati uus keemiaravi.
Esmaspäeval, teisipäeval ja kolmapäeval käisin uues keemiaravis. Kõht on ikka paistes ning süüa on väga keeruline, sest söögiisu praktiliselt puudub ja kõht tunduks juba täis. Öösiti magamine on muutunud unistuseks, sest kõige raskem on olla just päeva teises pooles. Kuna ma käin juba pikemat aega poolküürus valude tõttu, siis kummitavad mind nüüd ka seljavalud.
Tegu on minu jaoks nii füüsiliselt kui vaimselt väga suure tagasilöögiga ning tohutult raske on ennast positiivsena hoida selle kõige juures. Minu suurim jõulusoov sel aastal oleks suur kotitäis tervist, et saaksin normaalselt süüa, magada ning ringi liikuda.
Midagi positiivset mul teile täna kahjuks kirjutada ei ole, aga ma tean, et selle lünga täidate teie…
Loe kindlasti ka Kärdi eelmisi lugusid:
