"Miks mul on vaja, et mind lammutab inimene, kes tegelikult ju teadis mind?"
Järjejutt “Ringiga tagasi”
Julia on ringiga tagasi väikelinnas, kus veetis vanaema juures kõik koolivaheajad. Koos seitsmeaastase tütrega asub ta elama vanaema majja, et see lagunemisest ja müügist päästa.
Mälestused ja kohustused mineviku ees varjavad ennast aga igal nurgal. Kuigi Julia uskus, et endise ülemuse Indekuga seotud tunded on tuhmunud, tuleb naisel vanad lahendamata teemad siiski läbi käia.
Kelle süü on aga suurem? Kes kellele rohkem haiget tegi? Millised on süüteod, mida ei saagi andeks anda? Ja kõige olulisem küsimus — kus sa oled siis, kui oled ringiga tagasi?
9. Piknik
Mitte kunagi enam!
Tahaksin otsustada, et ma ei peaks enam mitte kunagi Indrekut nägema, temast kuulma, temaga kohtuma, temast … No mitte-mitte-mitte midagi!
Kui tahan, et keegi minu üle kohut mõistaks, võin mõnes Facebooki emmede grupis öelda, et lasksin lapsel beebina kõhuli magada, sest siis tulid krooksud paremini välja ja ma sain tänu sellele ka ise veidi rohkem magada või et imetasin teda ainult pool aastat. Seejärel võin lasta ennast sealsetel ideaalsetest emadest kohtumõistjatel virtuaalselt laiaks litsuda. Inimestel, kes minust midagi ei tea ja kellel ei tule pähegi küsida, miks ma tegelikult sellised valikud tegin, või mõelda, et äkki nii oli ka õige.
Miks mul on vaja, et mind lammutab inimene, kes tegelikult ju teadis mind? Vähemalt kunagi. Igatahes oli tal võimalik toimuva kohta küsida. Olin ju ta kõrval. Mitu tundi.
Tammun närviliselt mööda kööki edasi-tagasi. Ime, et sinna piknikule järgnenud päevade jooksul auku ei tekkinud, sest rahu ma igatahes ei saanud. Esmaspäeva hommik on käes ning varsti peaksid Indrek ja ta töömehed saabuma, aga ma ei ole selleks valmis. Ilmselt ei saa ka mitte kunagi.
Tahaksin talle öelda, et kadugu sinna, kust tuli. Sinna, kus mind pole. Aga üks pilk lahtilõhutud põrandale ja mõte tilkuvale katusele tuletab meelde, et mul on teda vaja. Vähemalt seda tööd, mida nad meestega teevad.
Väikelinna tagasikolimisest alates olen selgeks saanud, et siin pole päris nii, et ühte teenust osutab sada inimest ja muudkui vali. Kui Indreku nüüd kõrvale lükkaksin, siis võib uute ehitajate leidmine võtta terve igaviku. Ehk aja, mida mul ei ole. Mul pole selle maja korrastamiseks isegi paari kuud, igavikust rääkimata. Tahaks, et Kirsikale jääks enne kooli aega ka muuga tegeleda, kui ehitusplatsil meeste käest uusi töövõtteid õppida.
Kuigi — kui minul oleks kunagi olnud sama võimalus, siis ilmselt ei peaks ma praegu Indreku tänase saabumisega leppima. Siis võiksin tõesti ta lihtsalt minema saata ja ise kõik tööd ära teha. Täpselt nagu Kirsika ilmselt kunagi oma majaga teeb.
Juhul, kui lasen Indrekul siin edasi töötada ja tüdrukut õpetada.
Jälle on kõik minu otsustada!
Ja just sellepärast, mida ma otsustasin, kõik ju piknikul nässu läkski.
Algul oli kõik tore ja rahulik. Järveäärne piknikukoht on tõeliselt ilus. Olen aastate jooksul seal korduvalt käinud. Mõne korra ka Indreku firma piknikul.
Töötajatest on suur osa vahetunud. Indrek jalutas minuga koos ringi ja tutvustas inimesi. Pereinimesed olid kõik koos peredega tulnud, nii et mänguväljakul sagis ringi päris suur hulk eri vanuses lapsi. Kirsika võõrastas algul ega olnud nõus minust kaugemale minema.
Inimesed olid toredad, nii et juttu jätkus. Kõik tahtsid ikka teada, miks ma sellisesse väikelinna kolisin, kui enamasti inimesed siit hoopis ära kolivad. Sattusin rääkima ühe perekonnaga, kus läheb samuti laps sügisel esimesse klassi. Siinses väikeses koolis avatakse vaid üks esimene klass, nii et nende tütrest saavad tulevikus Kirsika klassikaaslane. Lapsed leidsid kiiresti ühise keele ning mina sain paljudele oma kooliga seotud hirmudele ja küsimustele vastused. Varsti oli Kirsika nõus uue sõbrannaga mänguväljakule minema.
Indrekul oli õllepurk kogu aeg käes nagu ka enamikel teistel. Kuigi tundsin ennast juba päris rahulikult, teadsin, et alkohol teeks mind vaid närvilisemaks. Nii vastasin igale pakkumisele, et olen autoga ega saa juua. Kui ma Indrekut ei tunneks, oleksin võinud arvata, et mees oli minuga mööda piknikuplatsi ringi käies närvis. Temasugusel enesekindlal ja edukal mehel polnud selleks aga mingit põhjust, nii et ilmselt see vaid tundus nii.
Mõni tund pärast algust saabus Lauri — üks vähestest, keda seltskonnast päris hästi tunnen. Kuna minu maja objektil ta ei tööta, siis ei teadnud ma varem, et ta ikka endiselt Indreku juures ametis on. Meil polnud ka selliseid jututubasid olnud, kus oleksin mehe käest ta inimeste kohta küsida. Olen näinud vaid neid, kes päevast päeva minu maja remondivad. Indrek oli Lauri saabumise ajaks juba päris lõbusas tujus.
„Oi, kadunud poeg jõudis ka lõpuks kohale,” hõikas keegi varjualuses istujatest ja tõstis Lauri poole suunatud õllepurgi tervituseks pea kohale.
„Tundub, et hoopis keegi teine on tagasijõudja tiitli välja teeninud,” naeratas Lauri mulle ja kallistas mind hoogsalt. Varjualuses istujad jäid meist päris mitme meetri kaugusele ja süvenesid kohe uuesti omavahelisse vestlusse, nii et keegi meie kolme juttudesse ei sekkunud.
„No ja mis sul siis maha jäi, et nüüd lõpuks tagasi tulid?” naeris Lauri sõbralikult. Õnneks nägin mehe ilmet, mis oli tõesti siiralt huvitatud. Vastasel juhul oleks võinud mõelda, et ta norib mu kallal.
„Ega ma ei teagi veel. Eks uurin välja,” vastasin kelmikalt.
„Kui nii kiiresti ja jäljetult kaduda, siis ilmselt polnudki midagi olulist, mis oleks saanud maha jääda,” viskas Indrek vahele.
Kangestusin mehe kommentaari peale. Indreku poole ma vaadata ei julgenud. Pöörasin pilgu maha ning neelatasin.
„Täpselt! Mis siin ikka olla sai,” jätkas Lauri lõbusalt. Tõstsin ettevaatlikult pilgu ja mõistsin, et Indreku kommentaari teravus läks Laurist täiesti mööda. Olin kui halvatud. Kõik need nädalad oli Indrek minu kodus töötades vaid naeratanud või rahulikult omaette tegutsenud. Ta polnud teinud ühtki katset rääkida muudel teemadel kui ehitus. Rääkimata etteheidetest. Sellistest, nagu ta just praegu mulle siin, teise ees, tegi.
„Jah, mis siin ikka olla sai,” kordas Indrek nõustuvalt. Silmanurgast nägin, et mees jälgib mind pingsalt. Hoidsin oma pilgu sihikindlalt vaid Lauril või lasksin sel üle piknikupaiga ringi käia. Peaasi, et mitte Indreku poole vaadata. Samas ei tahtnud ma Lauris mingeid kahtlusi äratada.
„Ilmselt oleme kõik mõnikord mõelnud, et peaks selle kolkapasa jalgelt pühkima ja kuhugi normaalsesse kohta elama kolima,” laiutas Lauri käsi.
„Vähemalt teame, kelle käest kiirkolimise nippe küsida, kui ükskord selleks tõesti vajadus on,” jätkas Indrek. Kui eelmise lause tagamõttes võis veel veidigi kahelda, siis nüüd polnud enam kahtlust, et Indrek on mu peale tige.
Kas ma polnudki tema jaoks siis tühi koht? Peaksin sellest meelitatud olema?
„Kiirkolimisele aitab kõige rohkem kaasa, kui ennast millegi ega kellegagi ei seo. Siis pole lahkumine mingi probleem,” vaatasin tigedalt silmi kissitades Indrekule otsa.
„Jah, täpselt nii see oligi,” nähvas mees vastu ja vajutas õllepurgi oma käes ühe liigutusega keskelt kokku. Siis pööras ta meile selja ja marssis varjualuse poole.
„Mis siin just juhtus?” vaatas Lauri segaduses ilmel kord minu, kord Indreku lahkuva selja poole.
„Talle ei meeldi ilmselt mu kolimissoovitused,” vastasin.
Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Rohkem infot tema teoste kohta leiad kirjastuse kodulehelt. ,,Ringiga tagasi” on sarja ,,Mõni õhtu romantikat” 14. raamat. Sarja eelmised raamatud on näha SIIN.
Loe eelmiseid osasid siit: 1. peatükk, 2. peatükk, 3. peatükk, 4. peatükk, 5. peatükk, 6. peatükk, 7. peatükk, 8. peatükk
