Järjejutt “Ringiga tagasi”

Julia on ringiga tagasi väikelinnas, kus veetis vanaema juures kõik koolivaheajad. Koos seitsmeaastase tütrega asub ta elama vanaema majja, et see lagunemisest ja müügist päästa.

Mälestused ja kohustused mineviku ees varjavad ennast aga igal nurgal. Kuigi Julia uskus, et endise ülemuse Indekuga seotud tunded on tuhmunud, tuleb naisel vanad lahendamata teemad siiski läbi käia.

Kelle süü on aga suurem? Kes kellele rohkem haiget tegi? Millised on süüteod, mida ei saagi andeks anda? Ja kõige olulisem küsimus — kus sa oled siis, kui oled ringiga tagasi?

10. Kui kauaks sa jääd?

Ülejäänud pikniku veetsin mänguplatsi juures, seal õnnestus ideaalselt Indrekut ignoreerida.
Enam aga mitte!
„Tere hommikust!” voolavad ehitusmehed üksteise järel sisse. Indrek tuleb kõige viimasena ja tervitab mind otsa vaatamata.

„Oi, kui tore, et sa tulid!” sädistab kusagilt välja karanud Kirsika. „Mul oli nii tore! Ma sain endale nii palju uusi sõpru. Millal me veel niiviisi kõik kokku võime saada? Kas selline koos mängimine on teil igal nädalavahetusel?”

„Kirsika … Kirsika,” püüan tütre sõnavalingule vahele segada, kuid ta on nii elevil, et ei tee mind märkamagi.
„Ee …” satub mees kimbatusse. „No millalgi …” püüab ta tüdrukule midagi vastata, samal ajal lubadusi mitte andes.

„Kirsika, palun lase nüüd teistel tööle asuda,” kutsun tütre eemale.
„Jah, ega ükski asi pole hea, kui seda liiga palju on.” Indrek vaatab seda öeldes Kirsika poole, kuid ma saan aru, et lause on tegelikult mulle mõeldud.
„Aga emme …” katsub tüdruk veel kord õnne.

„Tule, tule nüüd eemale. Ei ole mõtet arvata, et erilised asjad ka iga päev su ellu jäävad,” vastan mehe lausele, ise omakorda Kirsikale otsa vaadates. Tütre segaduses pilku nähes tunnen ennast hetkeks halvasti, et niiviisi üle lapse teise täiskasvanuga asju ajan. Aga ma ei tunne ka, et tahaksin lapse ees Indrekuga minevikku arutama hakata. Kas tema üldse tahaks?

Saadan Kirsika õue mängima. Ta püüab veidi veel vastu punnida, kuid läheb siis oma teed.
Maja täitub kiiresti saagimise, puurimise, meeste hõigete ja muude ehitusega seonduvate häältega.
Püüan oma arvuti, märkmiku ja muude paberitega köögilauale mahtuda. Teisel korrusel on küll vannituba ja koridori põrandad valmis, nii et teoreetiliselt võiksin kontorituppa tööle kolida, aga kuna osa mehi tegeleb katuse vahetamisega ja praegu alles lõhutakse vana katust maha, siis pole teine korrus kindlasti koht, kus tahaksin olla. Tean küll, et kile on vahel ja mulle ei tohiks midagi kaela kukkuda, aga … no kui sealt peaks mõni minust raskem mees alla prantsatama, siis ei ole kasu teadmisest, et seda ei oleks tohtinud juhtuda. Nii tunnen ennast praegu köögis turvalisemalt.
Mu siinne suurim turvarisk on Indrek, kes iga kord õue ja remonditava koridori vahet käies mu poole vihkava pilgu heidab. Täiesti ilmne, et ta on ikka mu peale vihane.
Pole hullu — mina olen ka!

Aastaid tagasi ei lahkunud ma põhjuseta. Kui ta kavatseb tigetseda selle pärast, et mind ära kasutas ja lihtsalt üheks ööks lõbusat olemist leidis, siis las tujutseb. Vahet pole, kas ta ise sellest aru sai või mitte, aga hetkel, kui Indrek hakkaks meie ühisel ööl rääkima, et peaksime seda saladuses hoidma, teadsin, et olin tema jaoks vaid üks mõttetu vahepala olnud.
Ehmatan arvuti kohalt ootamatul köögi uksel seisma jäänud Indreku hääle peale: „Nüüd tuleks otsustada, millist materjali seal tagumise seina juures kasutame. Praegu on seal olukord ikka päris hull,” annab mees monotoonselt teada. Järgnen mehele ja olen varsti ümbritsetud meestest, kes räägivad kordamööda, mis majal veel viga on.

„Tundub, nagu see oleks võimatu missioon,” olen ahastuses.
„Ei-ei, nii hull ei ole,” kostub mitme ehitusmehe suust.
„Mulle tundus, et tahtsite just praegu mulle selgeks teha, et asi on ikka päris hull,” olen segaduses.
„Ei, me tahtsime teada, milliseid materjale peaks edaspidi kasutama,” selgitab meestest noorim, Erik. Ilmselt on ta umbes kahekümnene. Tundub, et on samuti pärast gümnaasiumi lõppu Indreku juurde tööle asunud, nagu … mina omal ajal. Või tuli juba pärast põhikooli?
„Millest see sõltub, mis materjale kasutada?” olen jätkuvalt segaduses ega saa aru, mida minult oodatakse.

„Sellest, kui kauaks sa seekord siia jääd.” Indreku sõnad ja hääletoon sunnivad mu paigale tarduma. Jätkuvalt on mehe olekus solvumist ja süüdistamist. Tahaksin talle midagi krõbedat vastata, kuid kõik minus oleks justkui seiskunud. Indrekul on siin linnas oluline koht. Kui ta kavatseb minuga edaspidi sama vastik olla, siis äkki tegin ikkagi valesti, kui arvasin, et saaksin siin elamisega hakkama.

Hingan ja püüan oma tasakaalu tagasi saada. Mitme mehe äraootavaid pilke endal tundes on see keeruline.
„Kui ka mina ei jää, eks keegi teine ikka jääb. Nii see ring ju käib,” suudan lõpuks öelda. Vaatan Indrekule sihilikult hetke jagu liiga kaua otsa. Mees pilgutab paar korda liiga kiiresti silmi, justkui oleks nüüd tema segaduses.
Aga see pole minu mure. Mehed hakkavad omavahel rääkima plaatidest, segudest ja muust, mille valikust ma midagi ei taipa.
Indreku segaduses olekut vaadates mõistan, et ilmselt suutsin seekord oma sõnumi teatavaks teha — pole mõtet enda möödalaskmist minu kaela ajada!

Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Rohkem infot tema teoste kohta leiad kirjastuse kodulehelt. ,,Ringiga tagasi” on sarja ,,Mõni õhtu romantikat” 14. raamat. Sarja eelmised raamatud on näha SIIN.