Järjejutt “Ringiga tagasi”

Julia on ringiga tagasi väikelinnas, kus veetis vanaema juures kõik koolivaheajad. Koos seitsmeaastase tütrega asub ta elama vanaema majja, et see lagunemisest ja müügist päästa.

Mälestused ja kohustused mineviku ees varjavad ennast aga igal nurgal. Kuigi Julia uskus, et endise ülemuse Indekuga seotud tunded on tuhmunud, tuleb naisel vanad lahendamata teemad siiski läbi käia.

Kelle süü on aga suurem? Kes kellele rohkem haiget tegi? Millised on süüteod, mida ei saagi andeks anda? Ja kõige olulisem küsimus — kus sa oled siis, kui oled ringiga tagasi?

11. Helde pakkumine

„Oh sa heldeke, kui ilus!”
Ootamatult seisab Eda köögiuksel ja räägib minuga, ise hoopis elutoa poole vaadates.
„Tere, Eda!” naeratan üllatunult. Tegelikult olingi päris mitu päeva mõelnud, kuhu ta nii kauaks jääb. Tõusen, lasen veekeetjasse vett ja panen selle tööle. Vaiksetel õhtutel kuulan alati mõnusat vuhisevat häält, mis vee soojenedes kostuma hakkab. Praeguste ehitushelide taustal ei kosta aga midagi.

„Näed sa, ei olnud töölt neid vabu päevi, et saaks sinu juurde tulla. Poemüüja amet ikka ei kisu neid noori tänapäeval. Nii peangi nüüd vanas eas muudkui lisavahetusi tegema. Ei saa ju poodi ometigi kinni panna, sest kedagi tööle pole panna,” vuristab Eda, nii et isegi parema tahtmise juures ei saaks ma sõnagi sekka öelda.

Eda käis pidevalt vanaema juures. Naisel on teada-tuntud küla kella maine, nii et temale räägitu jõudis kindlasti mitme järgmise tänuväärse kuulajani. Samal ajal oli aga Eda kindlasti sooja südamega ja tahtis head. Aga no … välja tuli, nagu tuli.
„Tore, et sa nüüd ikka kohale jõudsid,” naeratan jätkuvalt ja püüan viisakas olla. Samal ajal olen ootel, milline ülekuulamine sealt nüüd tuleb ja milliseid sõnumeid olen valmis Eda kaudu poolele linnale edasi saatma.

„Oi, aga Juliakene, kas sina ei tahaks meile tööle tulla? No sa ju siin kodune ja midagi muud väga teha ei ole. Ega neid töökohti siin linnas ju väga ei jagu ka. Pole töötajaid, aga pole ka töökohti,” muigab naine pead vangutades. Seedin kuuldut.
„Ee … miks sa arvad, et ma niisama kodus olen?” suudan mõne hetke pärast häält püüdlikult rahulikuks surudes küsida.

„Aga oled ju! Praegugi räägid minuga, kuigi teised inimesed teevad sellisel kellaajal tööd,” vaatab Eda mulle otsa, nagu oleksin rumal väike laps, kes ei mõista, mida talle just räägiti. Püüan meenutada, kas mul oli võimalik tema külaskäiku vältida, kui naine mõni hetk tagasi mu töökohta sisse astus. Ei meenu, et mulle oleks valikut antud.

„Ma töötan kodus,” vastan lühidalt. Pikem selgitamine võiks mind närviliseks muuta ja võiksin äkki kuidagi nende vananenud eelarvamuste peale nähvata. Nii püüan võimalikult vähe rääkida.
„Jajah,” noogutab naine paljuteadvalt. „Ma ikka Indrekut näen tihti poes. Tema käest siis uurin, kuidas sul ka läheb. Ta siis mõne korra on maininud, et sa ikka kogu aeg siin.”
„Mul on tarkvaraarendusega tegelev firma ja ma tõesti töötan kodus. Praegugi töötasin,” püüan veel kord selgitada, kuigi tunnen, et naeratus näol hakkab juba grimassiks hanguma.

„Tark … mis asi?”
„Tarkvara,” kordan. „Arvutid. Me tegeleme …”
„Oh, tead, ära mulle vanainimesele selgita. Niikuinii ma aru ei saa. Indrek aga ütles, et sa oled kodus, nii et ma ikka tulin läbi.”

„Jah, kodus ma olen,” noogutan. Tore, et selgeks sai, et kodune töökoht tähendab nüüd seda, et minu juurde võib igal ajal sisse hüpata, sest ma niikuinii midagi asjalikku ei tee. Järelikult hakkavad meil tulevikus tihedad sotsiaalsed kohtumised olema. Nii, nagu Eda käis vanaemal tihti külas. Kuigi vanaemale meeldis, et vahetevahel oli kellegagi rääkida, oli isegi tema jaoks Edaga kohtumisi liiga palju. Edale ei võinud aga ka ära öelda, sest üldtuntud küla kellana oli ta inimene, kellega ei tahetud tülli minna. Ei tea, mida ta pärast sinu kohta rääkida võis, ikkagi väike koht. Oeh, järelikult võin varsti rahulikult firma kinni panna, sest tegelen päevast päeva sotsiaalsete kohtumistega.
„Oh sa heldeke, milline töö on siin ikka ära on tehtud,” lööb Eda vaimustunult käsi kokku ja liigub elutoa poole. Tahtsin talle küll köögis teed või kohvi pakkuda, aga nüüd peaaegu et hüppan köögist välja, et vähemalt töömehi Eda jutuvada eest kaitsta. Pole vaja, et tema pärast ka ehitusmeestest ilma jääksin.

„Tere, Eda! Hakkab juba vaikselt looma jah,” naeratab Indrek vanaprouale otsa vaadates ja mind jätkuvalt ignoreerides. Ignoreerin ta ignoreerimist ja jälgin, kuidas Eda vaimustunult toas ringi vaatab.
„Oijah, annad sellele vanale majale ikka täitsa uue hingamise. Seisis teine siin täitsa tükk aega nukralt. Ega su vanaemagi ju ammu juba enam mingit remonti ei teinud. Tore, et otsustasid maja päästa.” Eda patsutab mulle õrnalt käsivarrele.

„Ma ei tahtnud, jah, mõeldagi, et see maja võõraste kätte läheb. Võimalust oli ja nii tulimegi tütrega siia,” naeratan jätkuvalt. Ei ole vaja, et Indrek nüüd ka veel mõistaks, kui ebamugavalt ma ennast siin nendega kahega tunnen, teised ehitusmehed ka edasi-tagasi mööda saalimas.
„Maja päästsid küll. Nii tubli, aga noh … kahju siis, et tütrekesega nii …” jääb Eda sõnu otsima.
„Mis mõttes nii?” ei saa ma aru, kuid kõhtu kerkib tunne, et midagi head siit tulla ei saa.
Eda kummardub vandeseltslaslikult mulle lähemale, kuid Indrek on paari sammu kaugusel, nii et pole kahtlustki, et mees kuuleb iga sõna.

„No sedasi … ilma meheta nüüd siin oled. Majale annad küll uue elu, aga no oleks siis ikka mees ka. Majas ju üksinda nii raske,” vangutab naine pead.
Neelatan. Vaatan vilksamisi Indreku poole. Mees teeskleb, nagu keskenduks mingi liistu mõõtmisele, samal ajal aga muigab. Eda seda ilmselt ei näe, kuid Indrek vaatab murdosa sekundiks ka minu poole, nii et ta teab, et jäi mulle muigamisega vahele.
„Mehega, kellele sa loota ei saa, on veelgi raskem. Ega siis majas ainult koos mehega ei pea elama,” püüan päästa, mida veel päästa annab. Indrek tõmbab ennast kuidagi liiga sirgeks ja astub meist paar sammu kaugemale. Mees mõõdab seina üht- ja teistpidi. Minul on aga kahtlane tunne, et tegelikult ta lihtsalt mängib praegu ehitajat ega vaja mitte mingeid mõõte. Hea, et tal mõõdulint selle teesklemise käigus vähemalt õigetpidi käes on.

„Oh, küll sa varsti näed. Majas on ju pidevalt nii palju ehitamist ja korrastamist. Ikka on vaja, et mees ka olemas oleks,” jääb Eda endale kindlaks.
„Kui on vaja ehitada, siis tellin ehitusmehed, nagu praegugi.” Isegi mu teeseldud rahu hakkab vähehaaval kaduma. Eda sõnad ja suhtumine on juba iseenesest ärritavad, aga et Indrek seda kõike pealt kuuleb, on lihtsalt kirss koogile. Või tordile. Või kus iganes see kirss lihtsalt olema ei peaks.

„Jah, seda küll,” noogutab naine. „Aga kui sa siin lapsega muudkui kodus oled, siis kes selle kõik lõpuks kinni maksab?” vangutab Eda pead. Pööritan silmi. Nüüd vaatab Indrek mulle juba üsna avalalt naeratades otsa.

„Jah, Julia, kas me ikka saamegi üldse palka?” aasib mees. „Või kes meile maksab?”
Pööritan mehe poole silmi ja teen liigutuse, nagu viskaksin teda millegagi. Mõtlen hetkeks, kas peaksin uuesti rääkima firmast, mille aastaid tagasi endale lõin ja milles juba päris mitmele inimesele tööd annan.
Samas ei muuda see fakti, et meest mul ei ole, nii et süüdi olen mõistetud niikuinii.
Jälle!

Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Rohkem infot tema teoste kohta leiad kirjastuse kodulehelt. ,,Ringiga tagasi” on sarja ,,Mõni õhtu romantikat” 14. raamat. Sarja eelmised raamatud on näha SIIN.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid