" Kas ma tõesti näen välja inimesena, keda abikaasa kodus ei märkaks?"
Neljateistkümnes osa Naisteka järjejutu seeriast "Ebaõiglane", mille tegevus toimub suvel ühes rannakülas ja sündmuste keerises on lahutatud naine Reelika, kelle minevik ja olevik on täidetud keeruliste armuasjadega.
Reelika on kolmekümnendates aastates edukas ärinaine, kel töötamine tuleb kindlasti paremini välja kui puhkamine. Pool aastat pärast lahutust koos nelja-aastase tütrega sõbranna juures rannakülas suvitamine on keeruline, sest kisub lahti vanad haavad ja sunnib mõtlema sellele, millega ta elus pole hakkama saanud. Keerulisi olukordi tekitab ka naabruses elav Paavo, kel tundub olevat negatiivseid kommentaare kõige kohta. Õige pea on kõigile selge, et Reelika ja Paavo kohtudes lendab alati sädemeid. Minevik jõuab järgi aga nii Reelikale kui Paavole. Milliseid sündmusi see kaasa toob, seda saad lugeda juba järgmiste nädalate jooksul järjejutust “Ebaõiglane”.
14. peatükk
Kõrval, kuid siiski eemal
Ehmatan silmisse tõusvate pisarate peale. Vaatan jätkuvalt kaugusse, nii et ma ei näe mehe nägu. Lõputut kurbust tema hääles pole aga võimalik peita. Püüan pisaraid tagasi tõrjuda, kuid see ei õnnestu. Mõne hetke pärast voolavad reetlikud pisarad mööda mu põski alla. Pööran ennast mehest veidi eemale, et toimuvat varjata. Paavo aga pöörab ennast just minu poole.
,,Reelika?” on ta hääl samaaegselt küsiv ja lohutav. See mõjub aga vastupidiselt, nii et nüüd pole pisaratel lõppu. Pööran ennast veelgi rohkem seljaga mehe poole. Seletamatul põhjusel voolavad pisarad pidurdamatult edasi. Mida rohkem püüan nutmist lõpetada, seda hullemaks see läheb.
Äkitselt tunnen mehe käsi enda ümber. Paavo toetab oma pea selja tagant mu õlale ja pigistab käed kõvasti mu ümber.
,,Kõik saab korda,” sosistab ta vaikselt.
Asetan oma käed tema omadele. Mees põimib meie sõrmed vaheliti. Pisarad voolavad muudkui edasi. Mu keha justkui vabaneks kõigest, mida on ammu kinni hoidnud. Mõnikümmend minutit tagasi olime alles suht võõrad inimesed, kuid praegu tunduvad meie vaheliti sõrmed kõige loomulikum asi maailmas.
,,Tegelikult ei saa ju…” sosistan läbi pisarate, kui olen veidi rahunenud. ,,Ma lihtsalt ei saanud sellest siiani aru.”
Mees pöörab mind näoga enda poole ja toetab otsmiku minu oma vastu. Paavo paneb oma käed kaitsvalt minu ümber. Ma pole ammu ennast nii turvaliselt tundnud. Alles uskusin, et see mees toitub ohust ja ebameeldivustest, kuid nüüd naudin koos temaga ülimat turvatunnet. Mida see kõik minu enda otsustusvõime ja stabiilsuse kohta ütleb?
Mees hoiab ühte kätt mu seljal ning teisega silitab juukseid. See mõjub väga rahustavalt.
,,Sul on õigus,” sosistan mõne hetke pärast. ,,Ma tõesti teen ise samamoodi.” Vaikin mõne hetke, enne kui jätkan. ,,Olen alati teadnud, et mind on töö juures väga vaja. See oli ju koht, kus alati olid kriisid. Seal alati juhtus midagi. Abielus oli kõik rahulik ja toimis. Järelikult polnud vaja midagi teha.” Hingan rahulikult sisse. Ja välja. ,,Kuni enam miski polnud korras ja… abielu enam polnud.”
,,See polnud sinu süü,” lohutab Paavo.
Astun sammu tahapoole, et talle otsa vaadata.
,,Kas ikka polnud? Kelle süü see siis oli?” küsin. Mõistan, et kõlan veidi tigedamalt, kui ise seda tahtsin. Järjest kerkivad minus aga esile tunded, mille olemasolust ma teadlikki polnud.
,,Abielus on ju kaks poolt,” selgitab mees.
,,Kas sina enda jaoks mõtledki sellest nii, et sina polnud abielu lõppemises süüdi, sest suhtes on ka teine pool? Et sina ei vastuta millegi eest?”
,,Ei… ma ei mõelnud seda nii,” jääb mees toppama.
,,Mina ka enne ei mõelnud. Siin olles olen aga vaadanud, kuidas Merike ja Erik omavahel käituvad. Nende vahel on kogu aeg soojust tunda. Näha, et nad on teineteise jaoks olemas. Isegi väikestes asjades.” Silme ees jooksevad pildid sellest, kuidas sõbranna ja tema abikaasa üheskoos eilseks külaliste tulekuks valmistusid, kuidas omavahel söögilaud ääreski teineteisele armastavaid pilke heitsid. Alles nüüd mõistan, miks ja kuidas see mind häiris.
,,Sa tahad öelda, et polnud oma abikaasaga koos, kuigi olid tema kõrval?” küsib mees. Põimin taas käed kaitsvalt enda ümber.
,,Täpselt. Eriti pärast Delisa sündi. Tahtsin nii väga olla ideaalne ema… ja samas teadsin, et kuna töötan nii palju, siis ei saa ma selleks kunagi, sest ideaalsed emad nii ei tee. Seega abikaasaks olemine ununes selle kõrval üldse ära,” tunnistan tõde, mis ka minu enda jaoks ootamatult kohale jõudis. ,,Sa oskasid mu tunded minust paremini sõnadesse panna,” tunnistan.
,,Aga äkki seda polnud vajagi?” küsib mees ettevaatlikult.
,,Mida?” ei saa ma aru.
,,Et sa oma abikaasa jaoks olemas oled. Selles mõttes, et kui sa suutsid temata olla, siis äkki polnud ta inimene, kes oleks pidanud sinu kõrval olema,” selgitab Paavo ettevaatlikult. Seedin hetke vaikides sõnu, mida ta mulle ütles. Kas ma tõesti näen välja inimesena, keda abikaasa kodus ei märkaks? Kas Paavo usub, et Kennet abiellus minuga haletsusest või… ma ei tea, mis veelgi imelikumalt põhjusel? Tunnen, kuidas kogu turvatunne taaskord sügavale maa sisse vajub ja jätab mind kaitsetuna mehe ette, kes taaskord mu tegemisi kritiseerida püüab.
,,Tead, ma olen nüüd väsinud ja tahaks tagasi minna,” ütlen nii rahulikult, kui sisemuses möllab torm seda lubab.
Mis mul viga on, et selle inimesega niiviisi siia randa kaasa tulin?
Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Rohkem infot tema teoste kohta leiad kirjastuse kodulehelt. ,,Ebaõiglane” on sarja ,,Mõni õhtu romantikat” 11. raamat, mis ilmub septembrikuus. Sarja eelmised raamatud on näha SIIN.
Loe eelmiseid järjejutu osasid siit:
