"Mida ma kardan? Meest, kes minu juurest lihtsalt ära läks ja endale kellegi teise leidis?"

 (4)
15. osa Naisteka järjejutu sarjast
"Mida ma kardan? Meest, kes minu juurest lihtsalt ära läks ja endale kellegi teise leidis?"
Foto: Shutterstock

Viieteistkümnes osa Naisteka järjejutu seeriast "Ebaõiglane", mille tegevus toimub suvel ühes rannakülas ja sündmuste keerises on lahutatud naine Reelika, kelle minevik ja olevik on täidetud keeruliste armuasjadega.

Reelika on kolmekümnendates aastates edukas ärinaine, kel töötamine tuleb kindlasti paremini välja kui puhkamine. Pool aastat pärast lahutust koos nelja-aastase tütrega sõbranna juures rannakülas suvitamine on keeruline, sest kisub lahti vanad haavad ja sunnib mõtlema sellele, millega ta elus pole hakkama saanud. Keerulisi olukordi tekitab ka naabruses elav Paavo, kel tundub olevat negatiivseid kommentaare kõige kohta. Õige pea on kõigile selge, et Reelika ja Paavo kohtudes lendab alati sädemeid. Minevik jõuab järgi aga nii Reelikale kui Paavole. Milliseid sündmusi see kaasa toob, seda saad lugeda juba järgmiste nädalate jooksul järjejutust “Ebaõiglane”.

15. peatükk

Tervitused minevikust

Piilun läbi laugude aknast sissepaistvaid päikesekiiri. Eilsest väljasolemisest ning õhtul üksinda nutetud pisaratest on silmad ülitundlikud, nii et tahaks selle päikese kinni keerata. Vaja on hommikul vara teisi oma kiirgamisega kiusata!

Pool ööd tiirlesid mu silme ees pildid Paavost, kes kogu tagasitee püüdis minuga rääkida ja mõista, mis juhtus. Kinnitasin talle kogu tee, et kõik on hästi. Ja kui me enam ei kohtu, siis ongi ju.

Seotud lood:

Kuulen alt Delisa rõõmsaid kilkeid. Sisemuses läheb mõnusalt soojaks. Hea on teada, et Delisal on koht ja inimesed, kus ta ennast turvaliselt tunneb. Varsti kuulen tüdruku samme trepist üles tulemas. Ilmselt on nad Merikesega taas midagi küpsetanud ja Delisa tahab, et ma seda kohe prooviskin.

,,Emme, emme! Ärka üles,” hõikab tüdruk ning peaaegu kukub uksest sisse. Tal on lihtsalt nii kõva hoog sees. ,,Issi tuli!”

,,Mida?” ehmatan ennast sekundiga täiesti ärkvele.

,,Jaa,” kinnitab tüdruk. ,,Issi tuli. Tule nüüd!” Tüdruk kisub mul teki pealt. Palun tal ees alla minna ja luban, et teen ennast korda ning kohe tulen.

Endalegi mõistetamatult tunnen, et kui viis minutit hiljem trepist alla astun, jalad värisevad. Mida ma kardan? Meest, kes minu juurest lihtsalt ära läks ja endale kellegi teise leidis? Meest, kes mu enesehinnangu mutta tampis, sest näitas, et mind pole äkitselt enam vaja? Ja ilmselt polnud juba pikema aja jooksul. Kardan meest, kes ei pidanud mind nii oluliseks, et meie suhteprobleemidest rääkida, vaid leidis lihtsalt kellegi teise?

Teeseldud naeratuste saatel vahetame esmased tervitused ja sööme seltskondliku vestluse taustal hommikul küpsetatud rabarberikooki. Delisa naeratus võiks pool küla ära valgustada… kui see ärritavalt erevalge päike seda juba ei teeks. Tumedate viigipükste ja lühikeste käistega ruudulise triiksärgiga tundub Kennet siinses keskkonnas küll kuidagi võõras, kuid ilmselgelt on tal hea meel siin olla.

Mõne aja pärast kutsub Merike teadva naeratusega Delisa endaga koos maja taha aeda midagi tegema. Istume Kennetiga kõrvuti toolidel terrassile, kus alles paar päeva tagasi kummalisel õhtusöögil Merikese naabritega tutvusin.

,,Nägin pilti, mille endast ja Delisast üles panid,” alustab Kennet ettevaatlikult. ,,Te olite sellel mõlemad nii ilusad ja õnnelikud.”

Kummaline valuvälgatus näpistab mind sisemusest, kui meenutan paadiretke koos Paavoga. Delisa naeratust ja rõõmsaid kilkeid. Tüdrukuke oli aga täna hommikul sama õnnelik, kui sai issile rääkida, mida kõike me nende mõne päevaga siin teinud oleme.

,,See oli jah täitsa tore kogemus,” noogutan nõustuvalt.

Mees silmitseb mind mõne hetke vaikivalt naeratades.

,,Mõistsin äkitselt, et tahan väga teie mõlemaga kohtuda.”

,,Ja siis tulid lihtsalt siia?” küsin. Mõistan, et mul hääl on veidi üleolev. Siiani on sisemuses aga segadus, sest Kennet oli viimane inimene, keda siia oleksin oodanud.

,,Jah, lihtsalt niisama,” noogutab mees. Ta hingab korra sügavalt sisse ja pahnal välja, justkui koguks mingi olulise sõnumi edastamiseks julgust. ,,Anna mulle andeks, mis ma tegin.” Kenneti silmad muutuvad anuvaks. Ta nihutab ennast tooli äärel ettepoole istuma ja sirutab oma käe minu oma poole. Kui Kenneti käsi minu omal maandub, tahaksin järsult eemale tõmbuda, kuid sunnin ennast kohale jääma. Minu eesmärk pole ju teda solvata.

Naeratan püüdlikult, kuigi kõik mu sisemuses tahaks temast eemale minna.

,,Olen kõik need kuud neid sõnu oodanud,” tunnistan ausalt. Jätan ütlemata, et ootasin neid kuni selle nädalavahetuseni, sest… alles praegu mõistan, et enam ma ei oota. Paavo ajas mind eile oma jutuga segadusse, kuid tal oli õigus — ma suutsin nii kaua ilma Kennetita olla. Arvasin, et tunnen temast puudust, kuid tegelikult nüüd, kui ta siin on, tahaksin vaid kiiresti eemale. Tema lähedus on kuidagi nii vale. Kas seda Paavo mõtleski, et kui suutsin ilma abikaasata olla, siis järelikult polnudki mul teda vaja? Ma solvusin Paavo jutu peale, sest ei saanud sellest lihtsalt aru?

Kennetit vaadates mõistan, kui raamides ja piiritletud ma ise olin kogu aeg olnud. Mees on ilmselt enda arust vabaajariided selga pannud, kuid näeb välja ikka, nagu oleks otse koosolekult tulnud.

,,Anna mulle andeks,” ütleb mees veelkord. ,,Ma tõesti igatsen teie järgi ja tahaksin, et kõik taas korda saaks.”

Ootamatult küünitab mees minu poole ja suudleb mind huultele. Liiga üllatunud, et midagi teha, jään liikumatuks. Kui ta eemale tõmbub, siis … tardun pildi peale, mida näen — Paavo seisab sissesõiduteel, käes suur lillekimp.

Paavo naeratab mulle vabandavalt ja pöörab külateele tagasi.

Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Rohkem infot tema teoste kohta leiad kirjastuse kodulehelt. ,,Ebaõiglane” on sarja ,,Mõni õhtu romantikat” 11. raamat, mis ilmub septembrikuus. Sarja eelmised raamatud on näha SIIN.

Loe eelmiseid järjejutu osasid siit: