“Kogu see jutt eksabikaasast… ilmselt olin lihtsalt lihtsameelne ja uskusin kõike.”
Reelika on kolmekümnendates aastates edukas ärinaine, kel töötamine tuleb kindlasti paremini välja kui puhkamine. Pool aastat pärast lahutust koos nelja-aastase tütrega sõbranna juures rannakülas suvitamine on keeruline, sest kisub lahti vanad haavad ja sunnib mõtlema sellele, millega ta elus pole hakkama saanud. Keerulisi olukordi tekitab ka naabruses elav Paavo, kel tundub olevat negatiivseid kommentaare kõige kohta. Õige pea on kõigile selge, et Reelika ja Paavo kohtudes lendab alati sädemeid. Minevik jõuab järgi aga nii Reelikale kui Paavole. Milliseid sündmusi see kaasa toob, seda saad lugeda juba järgmiste nädalate jooksul järjejutust “Ebaõiglane”.
18. peatükk
Viimane üksik olend
Kuidas ma trepist alla sain? Kas ,,head aega” ütlesin? Silme ees virvendab ja viimased hetked on segased. Koperdan kuidagi külatee poole. Jõuan väravani samal ajal, kui Paavo auto selle juures peatub.
,,Reelika?” on mees üllatunud… või ettevaatlik? Minu praeguses seisus on raske mehe hääle kõla ja olekud õigesti hinnata. ,,Mida sa siin teed?”
Mees seisab auto kõrval, kuid ta keha on pinges. Paavo tahaks justkui minu poole tulla, kuid teame mõlemad, et meid jälgib majast valvas silmapaar.
,,Kas siinses poes oli ikka juustu ja veini? Abikaasade taaskohtumiseks,” küsin püüdlikult naeratades. Mehe tehtud naeratus kaob näolt.
,,Reelika …” maigutab ta suud, teadmata, mida öelda. ,,See pole nii, nagu sa…”
,,Tean. Elus pole paljud asjad sellised, nagu meile tunduvad. Küsimus on selles, kas saame neist õigel ajal aru. Mina sain täna mitmed teemad enda jaoks selgemaks,” naeratan teeseldult ja võitlen samal ajal pisaratega.
,,Nägin jah,” neelatab mees ning tema silmisse ilmub tumedus. See on midagi nukruse ja tigeduse vahepealset, millele ma ei oskagi täpset nime anda.
,,Kas sind lohutab, kui ma ütlen, et sulle vaid tundus nii?” küsin veidi üleolevalt.
,,Reelika, ära tee seda… palun, ära tee … “ anub mees.
,,Naudi juustu ja veini,” naeratan veelkord püüdlikult ja marsin tagasivaatamata mööda teed edasi. Eemale nii Merikese kui Paavo majast. Hetkel ei suuda ma sõbranna juurde minna, kuid tean, et Paavo ei saa mulle järgi tulla, sest teda oodatakse kusagil mujal.
Kennet tahtis mind tagasi. Meie suudlus aga oli tõesti valestimõistmine. Kuidas saab kahetiselt mõista seda, et naine, keda pidasin Paavo eksabikaasaks, räägib abikaasade taaskohutumisest ning mees käib selleks poest eraldi midagi ostmas?
Kuidas ma võisin nii loll olla? Paavo on kogu selle aja siis abielus olnud. Kogu see jutt eksabikaasast… ilmselt olin lihtsalt lihtsameelne ja uskusin kõike. Klassikaline lugu sekretärineiudest, keda eksabikaasa jutuga võrgutatakse… ainult, et mina ei ole mingi noor tüdruk, kes ülemuse voodi kaudu karjääri tahaks teha. Kuigi praegu tunnen ennast täpselt sama lollina.
Kas saan usaldada ka enda tunnet, nagu oleks Paavo minu ja Delisa tunnetest hoolinud? Ilmselt tahtsin seda lihtsalt uskuda ja kujutasin endale ette.
Pisarad muudkui voolavad. Tunnen kergendust, kui saan külateelt metsa vahele keerata. Paar päeva tagasi käisin siin rõõmust kilkavad Delisaga, kes ei suutnud randa jõudmist ära oodata. Nüüd lähen mere äärde uputama oma pisaraid.
Mõistan, et Kenneti käitumise taga olid mingid soovid, mis ei läinud minu omadega kokku. Mõistan ka Paavot, kes valetas mulle, et mingeid oma soove ellu viia. Ma pole kummagi mehe peale pahane, et nemad tahtsid midagi, mis ei arvestanud minu huve. Sain aru, et kumbki mees minu ja Delisa ellu ei mahu ning koos meie teed edasi ei lähe. Ja see polegi väga hull. Elame lihtsalt edasi.
Kõige kurvemaks teeb teadmine, et ma ei saa ennast usaldada. Praegu saan aru, et pika aja jooksul hindasin valesti seda, mida Kennet mulle tähendab ja lasin tal enda enesehinnangut allapoole kiskuda.
Veel hullemad on mu hinnangud Paavo suhtes. Kõigest paari päeva jooksul nägin meest kord hullu ja ohtudest toituvana ning seejärel suutsin mõelda, et ta muretseb minu ja Delisa pärast.
Mis mul viga on, et ma ei suuda inimesi õigesti tunnetada? Kuidas ma saan edaspidi oma otsustusvõimet uskuda, kui olen nii suured möödalaskmised teinud ja Paavot nii valesti mõistnud?
Üks asi on isiklik elu. Veelgi hullem aga, et see mõjutab ka minu tööd. Kuidas võin edaspidi ennast juhina hinnata, kui ma ei suuda inimesi õigesti hinnata?
Puude vahelt paistab meri. Sammun tigedalt üha edasi. Õnneks ei paista kedagi teist. Möödun pinkidest ja lauast, mille juures saarlastest noortega kohtusin. Püüan leida mändide all kohta, kuhu maha istuda, kuid kõikjal on sipelgad. Olen küll vist juba kuulus selle poolest, et lasen endale haiget teha… aga sipelgatesse ei kavatse isegi mitte mina istuda.
Kõnnin veepiirini ja istun liivale. Taamal liugleb luigepaar. Kas need võivad olla samad luiged, keda Paavoga kontserti ajal nägime? Kas needki kaunid olevused tahavad mulle meelde tuletada, et kõik teised peale minu on koos ja nende elud on korras ja paigas? Nuuksatan taaskord. Pisarad ei voola enam. Viimased neist tilguvad vaikselt üle mu põskede.
Ilmselgelt olen ma viimane üksik olend siin maailmas… ja nii jääbki, sest ma saan kõigist märkidest valesti aru.
Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Rohkem infot tema teoste kohta leiad kirjastuse kodulehelt. ,,Ebaõiglane” on sarja ,,Mõni õhtu romantikat” 11. raamat, mis ilmub septembrikuus. Sarja eelmised raamatud on näha SIIN.
Loe eelmiseid järjejutu osasid siit:
