"Õues seisab auto, mida ma pole enne näinud. See, millega ta meid viimati peale korjas, oli teistsugune."
Reelika on kolmekümnendates aastates edukas ärinaine, kel töötamine tuleb kindlasti paremini välja kui puhkamine. Pool aastat pärast lahutust koos nelja-aastase tütrega sõbranna juures rannakülas suvitamine on keeruline, sest kisub lahti vanad haavad ja sunnib mõtlema sellele, millega ta elus pole hakkama saanud. Keerulisi olukordi tekitab ka naabruses elav Paavo, kel tundub olevat negatiivseid kommentaare kõige kohta. Õige pea on kõigile selge, et Reelika ja Paavo kohtudes lendab alati sädemeid. Minevik jõuab järgi aga nii Reelikale kui Paavole. Milliseid sündmusi see kaasa toob, seda saad lugeda juba järgmiste nädalate jooksul järjejutust “Ebaõiglane”.
17. peatükk
Juustu ja veini
Teen Kennetile viisakalt selgeks, et see vestlus on lõppenud. Äkitselt pole mehel enam huvi, et ka Delisaga aega veeta. Suudan teda nii palju veenda, et Kennet ei lahku vähemalt tütrega hüvasti jätmata.
Mehe olek on järsult jäiseks muutunud. Nüüd tunnen ära mehe, kellest lahutasin. Kui siirad olid need korduvad vabanduse palumised, kui ta nii kiiresti taas jäiseks ja hoolimatuks muutub? Kiidan ennast mõttes, et ma järgi ei andnud ja kohe esimesi vabandusi uskuma ei jäänud.
See polnud ilmselt küll täitsa mõjutusteta otsus, sest… kogu vestluse aja nägin ikka silme ees lillekimbuga Paavot sissesõiduteel seismas. Sisemuses kisub krampi, kui taas temale mõtlen. Mida see kõik tähendas? Eile lahkusin ju Paavo juurest teadmisega, et meid ei ühenda mitte miski. Ja … ei ühendagi ju. Praegu aga ei saa ma teda oma mõtteist.
,,Tahaksin veidi jalutada,” ütlen Merikesele, kes koos minu ja Delisaga Kenneti lahkuvale autole järgi lehvitab.
,,Saan aru,” noogutab sõbranna mõistvalt. Ilmselt ei pea ma selgitama, milline oli meie vestluse tulemus, sest teise otsuse korral poleks Kennet ju lahkunud. Mitte kübetki kurbust ei leidu mu kehas, kui Kennetile järgi vaatan. Äkki ma siiski olen otsustusvõimetu, kui mu tunded nii kiiresti saavad muutuda?
Merike pakub Delisale, et nad võiksid taaskord õhtuks mõne koogi küpsetada. Täna on ju pühapäeva õhtu ja siis ikka süüakse kooki.
,,Siin majas ei ole vist vahet, mis päev on. Ikka süüakse kooki,” teatab Delisa vastuseks. Naerame Merikesega.
,,Sul on õigus,” noogutab Merike ja juba nad lähevadki käsikäes maja poole.
Mõtlen sekundiks, kas mul on süümekad sellepärast, et Delisa teeb koogi küpsetamise teraapiat koos mu sõbrannaga, mitte oma emaga. Ei, kui ta seda koos minuga teeks, oleks see ülimalt traumeeriv kogemus, sest me teeks vaid kõrbekäkke. Igaüks peab keskenduma ikka sellele, mida oskab, nii et tulemus tuleks parim. Las Delisa küpsetab koos Merikesega ning mina teen tütrekesega koos asju, mida mina hästi oskan.
Ja kas paadiga sõitmas ja loomi vaatamas ja muid selliseid asju peaks Delisa tegema koos oma isaga? Mehega, kes oleks tahtnud hüvasti jätmata lahkuda, sest ei saanud kohe oma tahtmist? Või on hea, et Delisa on teinud neid toredaid asju koos mehega, kes mõtleb ka sellele, kuidas tüdruk ennast tunneb… isegi kui see pole tema enda laps? Seda ju Paavo on kõigil neil kohtumistel teinud. Võib julgelt öelda, et ta on Delisa tunded kindlasti minu omadest ettepoole seadnud. Ta on mõelnud sellele, kuidas laps ennast tunneb ja millised tegevused talle sobivad. Pole püüdnud teda muuta, vaid on leidnud viisi, et lapsel oleks hea.
Kas Paavo on minu südamesse tunginud, sest on mu last oluliseks pidanud? Tegelikult on ta ju sama moodi kogu aeg arvestanud ka sellega, kuidas mina ennast tunnen….
Oeh, Paavo …. mehe haavunud pilk on taas mu silme ees…
Mul pole õrna aimugi veel, et mida ütlen, aga ma pean teda nägema. Sisemuses torgib ärevus, kuid astun rahulikul sammul aiast välja. Vaevu saan külateele pöörata kui miski põõsa all mu tähelepanu endale tõmbab - lillekimp. Ilusti põõsa alla asetatud. Pisarad tahavad silmisse tikkuda. Hingan paar korda rahulikult, enne kui kükitan ja endalegi segasel põhjusel lilli õrnalt paitan. Justkui saaksin nii mehe lähedust tunda.
Kargan hoogsalt püsti ning peaaegu jooksen mehe maja poole. Nüüd on veelgi selgem, et pean teda nägema ja ütlema … midagi … midagigi ....
Kui ma ka midagi lubada ei oska, siis saan vähemalt öelda, mida ei ole. Näiteks ei ole mitte midagi minu ja Kenneti vahel. Peale selle ei ole ma solvunud Paavo peale. Nüüd mõistan, et sain eile temast lihtsalt valesti aru.
Peaaegu hingeldades jõuan väravani. Selleni, millest ta mulle rääkis. Kohusetundlikult sulgen selle endal järel, kuigi tean, et mingit koera ju enam ei ole. Õues seisab auto, mida ma pole enne näinud. See, millega ta meid viimati peale korjas oli teistsugune. Aga no ma ei peagi ju teadma, milline tema autopark on.
Majale lähenedes suureneb surisev ärevus, mis on kogu mu keha endasse haaranud. Siiski suudan tõsta jala jala ette ning nii ühtlases tempos edasi liikuda. Trepist esiukse poole tõustes kardan, et põlved veavad alt ning ohkan kergendatult, kui probleemideta kohale jõuan.
Muigan, nähes, et uksekella ei ole. Paavo ja tema privaatsus.
Koputan. Järgnevad vaikuses oodatud sekundid tunduvad igavikuna. Ukse avanemise hääl paneb kõik minu sees keerlema.
,,Tere,” ehmatab mind ukse vahele ilmuv naine. Ta on minuga võib-olla ühevanune, kuid väga ilus ja hästi hoolitsetud. ,,Kuidas saan teid aidata?” küsib ta teeseldud naeratusega. Ilmselt segasin teda mingi tegevuse juures.
,,Tere. Kas Paavo on siin?” suudan endast sõnad välja suruda.
,,Aa, ei. Ta läks poodi. Juustu ja veini ostma. Abikaasade taaskohtumise auks,” naeratab naine, hääles ilmselge mõnulev tunne edastatud sõnumi üle.
Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Rohkem infot tema teoste kohta leiad kirjastuse kodulehelt. ,,Ebaõiglane” on sarja ,,Mõni õhtu romantikat” 11. raamat, mis ilmub septembrikuus. Sarja eelmised raamatud on näha SIIN.
Loe eelmiseid järjejutu osasid siit:
