"Sõnagi lausumata on mees minu kõrval ja koos läheme metsaraja poole, mis meid alles mõned päevad tagasi kogemata mehe õue tõi."
Üheksateistkümnes osa Naisteka järjejutu seeriast "Ebaõiglane", mille tegevus toimub suvel ühes rannakülas ja sündmuste keerises on lahutatud naine Reelika, kelle minevik ja olevik on täidetud keeruliste armuasjadega.
Reelika on kolmekümnendates aastates edukas ärinaine, kel töötamine tuleb kindlasti paremini välja kui puhkamine. Pool aastat pärast lahutust koos nelja-aastase tütrega sõbranna juures rannakülas suvitamine on keeruline, sest kisub lahti vanad haavad ja sunnib mõtlema sellele, millega ta elus pole hakkama saanud. Keerulisi olukordi tekitab ka naabruses elav Paavo, kel tundub olevat negatiivseid kommentaare kõige kohta. Õige pea on kõigile selge, et Reelika ja Paavo kohtudes lendab alati sädemeid. Minevik jõuab järgi aga nii Reelikale kui Paavole. Milliseid sündmusi see kaasa toob, seda saad lugeda juba järgmiste nädalate jooksul järjejutust “Ebaõiglane”.
19. peatükk
Kaotatud ja leitud
,,Reelika… Reelika… anna andeks,” jookseb Merike mulle väravas vastu kohe, kui pisaratest nutetud silmadega tagasi sõbranna maja juurde jõuan. Tahtsin talle just kogu oma kurva loo ära rääkida ja nõu küsida, aga Merikese paanika ning samuti nutetud silmad panevad kogu mu senised tunded tagaplaanile.
,,Mis juhtus?” küsin sõbrannalt nõudlikult, aga tema vaid nutab.
,,Anna andeks… “ pomiseb ta läbi pisarate.
,,Räägi!” käsutan. Minus tärkab mingi ellujäämisinstinkt, meeled selginevad ning olen mõtetega täiesti praeguses hetkes. ,,Kus Delisa on?”
Merike nuuksub.
,,Ma … ei … tea …”
,,Mis mõttes?” peaaegu röögatan.
,,Ta … tahtis veel aiast… ja ma läksin tuppa … ja … ma ei teadnud, et nii kiiresti….” ajab Merike läbi pisarate seosetut juttu.
,,Kuhu ta läks?” küsin selgelt, nagu paanikas olevalt lapselt.
,,Ta… tahtis mitu korda … randa minna… ja käskisin oodata … aga ta vist ikka läks …”
Merike alles pomiseb mu selja taga, kui juba hakkan uuesti tuldud teed väravast välja jooksma. Kihutan mööda teed ranna poole. Paavo väravani jõudes ei mõtle ma midagi, vaid pööran mehe õue sisse. Näen Paavot ja Ilonat naise auto juures midagi rääkimas. Ma ei suuda hetkel nende kehahoiakust välja lugeda, et mis meeleolus nad on, kuid hetkel polegi see tähtis. Paavo pöördub üllatunult mind vaatama.
,,Delisa oli üksi randa läinud!” hüüan. ,,Vist… no igatahes on ta kadunud!”
Sõnagi lausumata on mees minu kõrval ja koos läheme metsaraja poole, mis meid alles mõned päevad tagasi kogemata mehe õue tõi.
,,Ma lähen ees,” ütleb Paavo, kui näeb, et ma temaga joostes sammu ei suuda pidada. Noogutan sõnatult, sest tegelikult on mul ammu võhm väljas ja samal ajal rääkida on raske.
Miks mul oli vaja nii tundlik olla? sõitlen ennast. Niiviisi ära joosta ja laps mitmeks tunniks sõbrannaga jätta… Jah, nad küpsetasid kooki koos hästi, aga Merikesel pole ju lapsi ja ta ei aimanud ilmselt, kui kiiresti üks väike tegelane võib oma teed minna. Delisa on rannast kõik need päevad nii vaimustunud olnud, et pole ime, kui ta ise läks. Ta ei suutnud ükski kord rahulikult oodata, kui juba ranna plaani mainisin.
Kui ta nüüd tõesti üksi sinna läks… veel liuglevat lindu mängima… Appi! Paanika kerib ennast üha suuremaks ja suuremaks kõigis mu keharakkudes.
Tean, et eelmistel kordadel ei juhtunud temaga midagi, aga kui ta Merikese õuest üksi otse minema hakkas, siis kuhu ta üldse jõudis? Ilmselt kuhugi neeme lähedale… Seal on ju vesi kõrgem ja lained….
Püüan mõtlemist takistada ning kiiremini mööda metsarada joosta sinna poole, kuhu Paavo juba mõnda aega tagasi kadus.
Hingeldades jõuan mereni. Kui eelmistel kordadel tõi minu ees avanev merevaade alati mingi kerguse hinge, siis seekord tundub laiuv vesi hoopis hirmutav ja ähvardav. Meri on rahulik ja päike sillerdab mereveel. Raskustunne minu kõhus muutub aga üha raskemaks ja raskemaks.
,,Seal pool polnud midagi,” tuleb Paavo neeme poolt tagasi. ,,Sinna ta jõudnud ei ole,” kinnitab mees.
,,Aga kuidas sa tead? Äkki ta… “ hakkan jooksmisest hingetuna vaidlema.
,,Reelika — sinna ta jõudnud ei ole! Usu mind. Ma olen ennegi kadunud inimesi otsinud. Seal pole temast ühtegi märki, ega jalajälge,” kinnitab mees rahulikult häälel.
,,Aga äkki ta… “ püüan mehe väiteid ümber lükata ja otsimist jätkata. Ma ei taha kuulda seda, kus teda pole. Tahan oma väikse armsa tütrekese lihtsalt üles leida. ,,Äkki ta …” sõnad upuvad nuuksatustesse.
,,Reelika,” maanduvad mehe tugevad käed õrnalt mu õlgadel ja ta vaatab mulle otsa. ,,Me leiame ta üles. Hinga nüüd! Ja püüa rahuneda! Tean, et seda on palju palutud, aga mul pole sinust palju kasu, kui ise ka paanikasse lähed.”
Paavo pilk ja rahulik hääletoon aitavad tõesti paanikahoo tagasi suruda. Kas ta mõtleb seda tõsiselt või on lihtsalt õppinud, kuidas paanikale lähenevate inimestega tegeleda? Kui see on õpitud, siis on mees ikkagi väga hea näitleja, sest see mõnelauseline kõne tundus väga siiras ja tõesti töötas.
,,Ta ei saa ju kaugel olla,” vangutan rahunenult pead. Otsustame tagasi maja juurde minna, et sealt mingit juhtlõnga otsida. Metsavahel, poolel teel Paavo õueni, tuleb meile vastu Merike, kes jätkuvalt paaniliselt nutab.
,,Ma ei teadnud, et ta nii kiiresti võib minna… Ma oleks ju….” selgitab Merike jätkuvalt nuuksumise vahepeal.
,,Sa ei pea rohkem selgitama,” vaigistan sõbrannat, kuid mõttes käin läbi radasid, mida oleme Delisaga siin veel käinud. ,,Me leiame ta üles.”
Enne Merikese maja väravasse jõudmist lepime kokku, et Paavo läheb ühelt ja mina teiselt poolt maja. Paavo selgitas tee peal, et mida peaksin otsima ja jälgima. Olen valmis jälgima iga väiksematki märki Delisa teekonnast.
,,Emme!” Pööran hääle suunas pead. Laua äärest, kus alles hommikul eksabikaasa suudluse peale ehmusin, paistab välja pisike peanupp.
,,Delisa!” hüüatan ning kargan vist liiga metsiku hüppega tütrekese poole, sest ta jääb mind ehmunult vaatama. Haaran tüdruku enda embusse ja tunnen, kuidas soolased pisarad taas mööda mu põski alla veerevad.
,,Emme, kus sa olid?”
Mühatan naerda.
,,Kus mina olin? Delisa, kallis, kus sina olid?”
,,Mina jäin tuttu. Vaatasin linnuraamatut ja jäin diivanisse tuttu. Kas sellega on midagi pahasti?” ei saa tüdruk ikka veel aru, millest kogu see paanika.
,,Ei, kallis, kõik on väga-väga hästi,” surun tüdrukut enda vastu.
Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Rohkem infot tema teoste kohta leiad kirjastuse kodulehelt. ,,Ebaõiglane” on sarja ,,Mõni õhtu romantikat” 11. raamat, mis ilmub septembrikuus. Sarja eelmised raamatud on näha SIIN.
Loe eelmiseid järjejutu osasid siit:
