"Riietumise ajal hakkab kõik minus keerlema ja surisema. Miks ta siin on? Keset ööd?"
(4)
Järjejutt “Ringiga tagasi”
Julia on ringiga tagasi väikelinnas, kus veetis vanaema juures kõik koolivaheajad. Koos seitsmeaastase tütrega asub ta elama vanaema majja, et see lagunemisest ja müügist päästa.
Mälestused ja kohustused mineviku ees varjavad ennast aga igal nurgal. Kuigi Julia uskus, et endise ülemuse Indekuga seotud tunded on tuhmunud, tuleb naisel vanad lahendamata teemad siiski läbi käia.
Kelle süü on aga suurem? Kes kellele rohkem haiget tegi? Millised on süüteod, mida ei saagi andeks anda? Ja kõige olulisem küsimus — kus sa oled siis, kui oled ringiga tagasi?
12. Ainult üks kord veel
Võin endale õlale patsutada — taas üks päev õhtusse elatud! Mitte et mul tavaliselt seda kommet oleks, aga viimaste päevade sündmusi arvestades hindan päeva üleelamist juba saavutusena.
Õues on üsna hämar. Panen aurava teetassi aknalauale ja istun köögilaua taha. Avan arvuti. Tavalised inimesed lähevad praegu magama, aga nagu Eda päeval väga õigesti märkis, siis mina olen ilma meheta lapsega naine, kes püüab maja renoveerida. Järelikult kui päev on suures osas (soovimatult?) sotsiaalselt mööda saadetud, tuleb töötunnid öösel tasa teha.
Avan postkasti ja vaatan arvutiekraanil kirju. Mõtted aga liiguvad tagasi päevastele sündmustele. Nüüd on kaks võimalust — kas Eda mõistis, et ma olen nii lootusetu, et minuga pole midagi peale hakata, või arvab ta hoopis, et vajan nii palju päästmist, et kolib varsti poolenisti sisse. Toredad poleks kumbki. Esimese puhul räägiks ta oma hinnangust ilmselt linnas ka kõigile, kes vähegi kuulata soovivad. Teise puhul … oeh, miks ma ennast siin ennast enne ööd hirmutan.
Võpatan akna tagant kostuva vaikse koputuse peale. Suudan kiljatust tagasi hoida, kuid kargan aknast eemale. Juba hakkab pihta ja Eda on saatnud mu kallale väikelinna isehakanud karistussalga, kes teeb mulle selgeks, et üksik lapsega naine, kes on päev otsa kodus, ei saa ilma meheta majas elada.
Kui keegi järgmiste sekundite jooksul aknast sisse ei karga, piilun ettevaatlikult õue. Ohkan südamest, kui akna taga Indrekut näen. Mees viipab mulle käega ja osutab välisukse poole. Noogutan talle ja suundun esikusse. Kiiresti otsin välja jope ja salli. Päeval on ilm küll täitsa kevadine, kuid aprillikuu õhtud on ikka üpris jahedad.
Riietumise ajal hakkab kõik minus keerlema ja surisema. Miks ta siin on? Keset ööd? või noh — keset minu töö-ööd. Vahet pole, mis aeg see on, Indreku siin viibimiseks pole praegu mingit põhjendust. Vähemalt mitte ühtki, mida ma kuulda tahaks.
Või mille kuulmiseks ma valmis oleks …
Aga äkki ma mõtlen üle ja mees tuli lihtsalt ütlema, et ei saa homme tööle tulla? Või soovis veel täpsustada, milliseid materjale koridori, elutoa või katuse jaoks peaks ostma … Kindlasti! Päeval oli nii kiire, et polnud aega neil teemadel rääkida. Ja telefonid on meil … ee … kassipiltide laikimiseks? Või mitte?
Tõstan käed näole ja hõõrun otsaesist. Tahaks kõik hääled enda sees vaikima sundida. Kõik vastused ootavad mind kohe siinsamas ukse taga. Pole mõtet üle mõelda. Ja samas pole mul tegelikult õrna aimugi, mis kohe juhtuma hakkab.
Kas maailm on pärast seda kohtumist veel endine?
Ja kui mitte midagi ei juhtu, kas mina olen siis endine ja suudan siin edasi elada?
Tosse pole võimalik enam aeglasemini jalga panna, kui ma seda teen. Lõpuks juhtub vältimatu ja ma saan riidesse. Hingan veel korra sügavalt sisse ja tõstan käe ukselingile.
Alati on ju võimalus ikka ära joosta ja lihtsalt seda ust mitte lahti teha … Kuigi ma vist pole enam seitsmeaastane ja minu puhul tunduks selline käitumine imelik. Indrek aga arvab ju niikuinii, et ma tegelen põgenemistega, nii et …
Otsustan siiski leida endas lõvisüdame ja tõmban ukse järsu liigutusega lahti. Nii pole enam võimalik taganeda.
„Õhtust!” tervitab mees mind, hääles lõbusus, kuid terrassiäärele toetatud keha pinges. „See vajab siin kindlasti vahetamist,” patsutab mees terrassiposti, millele poolenisti toetab.
„Tean. Läheb nimekirja,” vastan püüdlikult naeratades, kuigi pean pingutama, et põselihased selle pinge all tõmblema ei hakkaks. „Pikka nimekirja sellest, mida kõike siin veel teha tuleb.”
„Nimekirja, mida mõni mees peab aitama sul kinni maksta?” muigab mees.
Pahvatame koos naerma. Isegi ühine naermine ei vähenda aga pinget mehe kehas ja ta toetub endistviisi üsna jäigalt posti vastu. Palun mõttes, et ta väga kõvasti ei lükkaks, sest muidu on varsti kogu terrassi kohal olev katus meil kaelas. Eeldan, et mees võiks seda ise ka mõista, kuid tema olekust tundub, et praegu ei mõtle Indrek kuigi loogiliselt.
Töötasime ju aastaid kõrvuti ning õppisin kiiresti iga ta olekut, hoiakut ja tujumuutust tundma. Teadsin, kuidas ja millal oleks sobilik talle milliste teemadega läheneda ning millal ennast ja ka kõiki teisi temast eemale hoida. Praegu on Indekul täpselt selline olek, et tegelikult tahaksin kaugele-kaugele joosta, kuigi tean, et sellest poleks kasu.
Enam!
„Ainult üks kord veel!”
„Mida?” küsin mõtlemata. Olen segaduses. Tegelikult saan ju aru, mida ta mulle ütleb. Seda ma arvasingi, et nüüd on mu siinsel rahulikult elul lõpp.
„Mõtlesin aastaid, et kui saaksin kas või ainult üks kord veel sinuga kokku, et mõista, mis juhtus.”
Seda polnud mul vaja kuulda.
Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Rohkem infot tema teoste kohta leiad kirjastuse kodulehelt. ,,Ringiga tagasi” on sarja ,,Mõni õhtu romantikat” 14. raamat. Sarja eelmised raamatud on näha SIIN.
Loe eelmiseid osasid siit: 1. peatükk, 2. peatükk, 3. peatükk, 4. peatükk, 5. peatükk, 6. peatükk, 7. peatükk, 8. peatükk, 9. peatükk, 10. peatükk, 11. peatükk
