"Kas selleks oligi vaja kaheksa aastaga iseseisvus saavutada, et nüüd surnutega võistelda?"
(4)
Järjejutt “Ringiga tagasi”
Julia on ringiga tagasi väikelinnas, kus veetis vanaema juures kõik koolivaheajad. Koos seitsmeaastase tütrega asub ta elama vanaema majja, et see lagunemisest ja müügist päästa.
Mälestused ja kohustused mineviku ees varjavad ennast aga igal nurgal. Kuigi Julia uskus, et endise ülemuse Indekuga seotud tunded on tuhmunud, tuleb naisel vanad lahendamata teemad siiski läbi käia.
Kelle süü on aga suurem? Kes kellele rohkem haiget tegi? Millised on süüteod, mida ei saagi andeks anda? Ja kõige olulisem küsimus — kus sa oled siis, kui oled ringiga tagasi?
14. Võistlus surnutega
Kui kindel sa oma elus pead olema, et üks imeline puude, põõsaste ja lillede kooslusega peenar valmis teha?
Jalutame Kirsikaga mööda rahulikke linnatänavaid. Ilm on ilus ja linnud laulavad – imelised kevadhääled, mida suures linnas nii tihti ei kuule. Minu jaoks tuleb kõik tuttav ette. Olen neilsamul tänavatel neid korduvalt kuulnud, kui klassiõdedest sõbrannadega siin kooli ajal jalutasime. Kirsikal on aga palju avastamisrõõmu.
Indrek tuli hommikul majja jälle sellise surnumatja näoga, et tundsin, et turvalisem on sealt jalga lasta. Mõnda aega püüdsin küll ka köögis tööd teha, kuid Indreku poolt kostuvad asjade kukkumise helid ja muu kolistamine ei saanud sajakümnendal korral enam juhuslik olla. Tundsin, et niimoodi ma tööd teha ei saa, kuid kõigi töömeeste ja Kirsika ees ei kavatsenud ma ka Indrekuga maid jagama hakata. Olgu nii vihane, kui tahab. Mul oli ka kõik need aastad raske ja tema ei otsinud mind üles.
Nii otsustasingi hoopis Kirsikaga jalutama tulla. Tüdruk oleks küll hea meelega ehitusplatsile tegutsema jäänud, kuid täna kartsin juba tema pärast ka. Indreku olekut arvestades oli reaalne, et kui oleksin lapse sinna jätnud, siis õhtuks oleks mees ta pantvangiks võtnud ja nõudnud minu käest … mida? Tegelikult polnud tal ju minu käest midagi nõuda. Kogu see teema hakkaski sellest, et ta ei tahtnud minu käest nii palju, kui minu pakkuda oli. Vist.
„Emme, kas sa näed, kui ilus?” ärkan tütre hääle peale mõtisklustest. Näitame teineteisele ilusaid lilli või lahedalt pügatud põõsaid, mida näeme aedades, millest möödume.
Päris mitu nädalat on ilmad soojad olnud, nii et õiteilu on mitmeski aias lummav. Kujutan juba ette, mis siin suvel võib olla.
Kui kindel sa aga pead oma elus olema, et selliseid pikaajalisi projekte ette võtta? Ma pole kunagi eriline rohenäpp olnud, aga mõne lille olen püüdnud rõdul üles kasvatada. Vanaema juures elades aitasin tal ka lillepeenarde ja ülejäänud aia eest hoolitseda, nii et aiman, kui palju peab tegema enne, kui natukenegi ilu ennast näitama hakkab. Ja see võtab ju aastaid, kui hästi planeeritud lillepeenar valmis saab. Rääkimata ilupõõsastest või puudest, mille täit hiilgust saavad võib-olla nautida alles järgmised inimesed.
Ilmselt see ongi põhjus, miks ma rohenäplusse kunagi väga uskunud pole – ma tahan oma töö tagajärgi näha. Aga kui ei saa kindel olla, kas ühes kohas piisavalt kaua püsin, siis loodusega sel teemal kaubelda ei saa.
Vaatan nukrat valgetest tellistest maja, kus ilmselgelt keegi enam ammu midagi teinud ei ole. Aedki on hooldamata.
Kunagi elas selles majas minu vene keele õpetaja. Ta oli juba tol ajal vana ja lapsi tal minu teada polnud. Kas ta elab veel siin? Õpetas ta meid juba pensioniealisena, nii et võimalus on seegi, et teda enam pole. Samas võib ta ikkagi majas olla, kuid ei jõua lihtsalt väljas liikuda.
Mäletan, et kooli ajal oli tema aed üks linna ilusamaid. Nüüd trügivad lillepeenardest eelmise aasta kulu seest välja üksikud jonnakamad lillevarred. Eri suurusega puuoksad on jalgteele langenud selle kohal kõrguva suure vahtrapuu küljest. Viimasel ajal pole ühtki suuremat tormi olnud, nii et ilmselt pole keegi seda teed lihtsalt ammu koristanud.
Kas see kõik teeb mu endise õpetaja aastate jooksul aias nähtud vaeva mõttetuks? Kui praegu ei ole aia endisest hiilgusest siin enam midagi näha, kas see tähendab, et pidevalt aias askeldanud naine oleks võinud kogu oma töö tegemata jätta? See kõik püsis imetlusväärsena vaid seni, kuni ta oma tegevusse jätkuvalt panustas. Nii kui tema panust enam polnud, kukkus kõik kokku ja senine ilu kadus.
Peaaegu sama nukker seis on vanaema aias. Majja kolides kõrgusid muru sees mitmest kohast välja küll lumikellukesed, küll siniliiliad. Lillepeenardes pole aga olukord kõige parem. Väga palju aega ma selle pärast nukrutsemisele pole kulutanud, sest päeval püüan ehitushelide kõrvalt tööd teha, samal ajal Kirsika turvalisuse pärast muretsedes ja teda valvates. Ja õhtud veedan … töötades. Ainult ilma ehitusmeeste helideta. Hoolimata Eda märkustest olen ju ikkagi lõpuks ise see, kes peab kogu selle ehituse kinni maksma, nii ei saa ma endale logelemist lubada.
Ega ma tahakski, mulle tõesti meeldib mu töö. See on põnev, sest uued projektid nõuavad alati loovat lähenemist.
Kirsika kõrval tagasi majani jõudes olen seega jõudnud otsusele, et ei tunne mingeid süümekaid aia pärast, mis vanaema siin elamise ajal oli imeline, kuid nüüd … ilusti öeldes … enam mitte nii imeline.
„Lõpuks te jõudsitegi,” ehmatab mind aeda astudes Eda, kes tõuseb tänavapoolse aia äärest lillepeenra kõrvalt püsti. Naine pühib mullased käed koduse jaki sisse puhtaks ja astub meie poole. „Ma hakkasin siin pihta, siis on sul veidi lihtsam.”
Vaatan imestunult Edat ja siis lillepeenart, milles üksikud värskelt üleskeeratud mullaga kohad annavad märku sellest, kus naine just on tegutsenud.
„Lihtsam millega?”
„No ikka kõige korda tegemisega. Su vanaemal oli siin tõeline lillemeri. Iga päev istus tundide viisi aias, et kõik korras püsiks. Nüüd läheb aega, et kõik taas joonde saada. Vahepeal ju aed üsna hooletusse jäänud.”
„Ma just mõtlesingi sellele,” noogutan mõistvalt. „Otsustasin, et vähemalt poolte lillepeenarde asemele tekitan murulapid. Nii on lihtsam niita ja üldse kogu aia eest hoolitseda.”
„Mida?” venib Eda nägu ebaloomulikult pikaks ning silmad lähevad imestuse ja ajastuse segusest tundest suureks. „Seda sa küll teha ei tohi! Sellist asja poleks su vanaema kunagi lubanud!”
Olen Eda reaktsioonist veidi üllatunud.
„Kuidas sa tead? Teda pole ju enam siin,” tuletan talle meelde.
„Selle järgi tean, mida ta ise tegi,” jääb naine oma arvamusele kindlaks.
„Aga mina ei ole tema. Mul on teised tööd ja …”
„Siis pead oma tööd nii korraldama, et saaks ka kõik vajalikud asjad ära teha,” teatab naine nõudlikult. „Võid jätkata sealt, kus ma pooleli jäin.” Eda vaatab mulle veel kord käskivalt otsa ja lahkub siis kindlal sammul.
Mõne hetke pärast on ta oma aias ja hakkab meie õuede vahelise ühise tara ääres olevas lillepeenras rohima, aeg-ajalt nõudlikke pilke minu poole heites. Seisan ikka veel nõutult samas kohas, kus viimased kümme minutit.
Kas selleks oligi vaja kaheksa aastaga iseseisvus saavutada, et nüüd surnutega võistelda?
Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Rohkem infot tema teoste kohta leiad kirjastuse kodulehelt. ,,Ringiga tagasi” on sarja ,,Mõni õhtu romantikat” 14. raamat. Sarja eelmised raamatud on näha SIIN.
Loe eelmiseid osasid siit: 1. peatükk, 2. peatükk, 3. peatükk, 4. peatükk, 5. peatükk, 6. peatükk, 7. peatükk, 8. peatükk, 9. peatükk, 10. peatükk, 11. peatükk
