„See särtsakas flirt, mis meie vahel päris pikalt käis, oli hoopis midagi muud, kui teistega näinud olin.”
(4)
Järjejutt “Ringiga tagasi”
Julia on ringiga tagasi väikelinnas, kus veetis vanaema juures kõik koolivaheajad. Koos seitsmeaastase tütrega asub ta elama vanaema majja, et see lagunemisest ja müügist päästa.
Mälestused ja kohustused mineviku ees varjavad ennast aga igal nurgal. Kuigi Julia uskus, et endise ülemuse Indekuga seotud tunded on tuhmunud, tuleb naisel vanad lahendamata teemad siiski läbi käia.
Kelle süü on aga suurem? Kes kellele rohkem haiget tegi? Millised on süüteod, mida ei saagi andeks anda? Ja kõige olulisem küsimus — kus sa oled siis, kui oled ringiga tagasi?
15. See polnud nii
Eda nõudlikult kontrollivast pilgust hoolimata võtan endale õiguse ühtegi peenart rohimata tuppa astuda. See liigutus toob mind aga vihma käest räästa alla, sest Indreku surnumatja-nägu pole vahepeal sugugi rõõmsamaks muutunud.
„Mina sinu asemel väga lähedale ei läheks,” sosistab Erik, kes koos ühe teise töömehega minust kipsplaadi tahvliga mööda läheb, et see õue viia. „Tal pole täna just parim päev.” Kipsplaaditahvel tundub täitsa uus, kuid kardan küsida, miks nad seda seina ei pane, vaid hoopis õue tagasi tassivad. See oleks ilmselt vaid õli tulle valamine.
„Ahah,” noogutan tänulikult ja taandun elutoa poole vaatamata kööki. Kirsika jookseb minust kohe mööda ja juba kuulengi tema sädistavaid küsimusi selle kohta, mida Indrek ja teised vahepeal teinud on. Mees vastab vaikselt, nii et ma ei kuule, mida ta tüdrukule räägib. Kirsikat ei näe ma aga seni, kuni mehed lõunale lähevad.
„Emme, kas ma võin natuke oma toas telefonis mängida?” uurib tüdruk.
„Jah, ikka,” olen nõus. Kuulen tüdruku samme mööda treppi üles liikumas, kuid süvenen juba järgmisele e-kirjale vastamisse. Vaikne lõunatund on tänuväärne aeg, et majas midagi tehtud saada. Mõistan, et kogu selle sagimise ja ehitamise tulemus on minu enda jaoks vajalik, aga … see võiks juba valmis olla. Tahaks ilusas kodus elada, mitte ehitusplatsil.
Kas see aga saabki kunagi minu koduks? Või hakkab Eda mulle edaspidigi nõudmisi esitama, mismoodi siin peab olema, sest vanaema teeks nii? Kui palju on veel inimesi, kes võiksid selle koha asjus mulle nõudmisi esitada?
„Palun vabandust!”
Hüppan võpatades arvuti kohalt üles ja ajan käega peaaegu arvuti kõrval laual oleva kohvitassi ümber. Kiire liigutusega suudan selle küll veel päästa, nii et lauale läheb vaid mõni üksik tilk.
„Kas sa pead iga kord nii tegema?” nähvan Indrekule. Alles seejärel vaatan mehe poole. Ta seisab noruspäi köögiuksel. Ilmselt ootas, kuni teised töömehed ära läksid.
„Vabandust!” kordab mees.
„Ma kuulsin seda juba,” vastan ikka veel tõredalt. Rebin köögirätirulli küljest ühe tüki ja pühin laua puhtaks.
„See oli nüüd uus vabandus. Sellepärast, et sind vabandamisega ehmatasin,” lausub mees.
Muigan.
„Selge. Vabandus vastu võetud.” Ehmatus mehe ootamatu ilmumise pärast hakkab üle minema. Tasapisi hakkab kohale jõudma, et mu köögiuksel seisab Indrek, kes on terve päeva mu peale tige olnud. Sisemuses hakkab surisema, kuigi ma ei saa veel aru, kas see on hea või halb. Ilmselgelt on see aga segadusseajav.
„Kumb neist?” küsib mees.
„Viimane. Esimesest ma ei saanud veel aru,” tunnistan.
Indrek astub paar sammu lähemale ja jääb nõutult keset kööki seisma. Viipan käega enda vastas köögi laua ääres oleva tooli poole. Mees nagu kahtleb hetkeks, kuid seejärel istub.
„Esimene oli sellepärast, et … ma sulle haiget tegin.”
„Aga sa ei saanud ju ise sellest aru, seega …” püüan naeratada ja asja naljaks keerata. Selleks ma küll valmis ei olnud, et selle pool päeva tigeda pullina mööda maja trampinud mehe sees võiks mõni vabandus peidus olla.
„See ei tee tegu olematuks.” Indrek uurib pingsalt oma tööjalanõudes peituvaid varbaid, nagu poleks neid ammu näinud.
Ohkan sügavalt.
„Äkki ma tegin ise ka liiga kiired järeldused, aga … no su kuulsus käis sinu ees ja järel ja eks sa andsid selleks järjepidevalt ka põhjust,” tunnistan ettevaatlikult. Indrek ei tundu mu sõnade peale liiga üllatunud olevat, kuid tõstab pilgu ja vaatab minu poole.
„Mõtled seda, et kõik naised minu ees loogu vajusid ja ma igal õhtul erinevaga magasin?”
„Mhmh,” noogutan ettevaatlikult.
Indrek vangutab pead.
„See ei olnud nii. Jah, mõnega muidugi jõudsin ka kaugemale, aga suur osa neist juttudest oli ka väljamõeldis.”
„Miks peaks keegi …?” ei oska ma lauset lõpetada.
„… külajutte looma?” aitab Indrek mind hädast välja. „Äkki sellepärast, et neil on igav? Ja et väikeses kohas lihtsalt on see osa elust, et võetakse midagi, mis on päriselt juhtunud, ja keerutatakse sellest suur lugu.”
„Aga ei tundunud, et need jutud sind kuidagi ka seganud oleks. Sa ei püüdnud neid ümber lükata,” olen segaduses.
„Polnud vajagi. Need kaitsesid mind.”
„Mille eest?” ei saa ma jälle aru.
„Kiindumise. Pühendumise. Suhte.”
Jään meest üllatunult jõllitama.
„Mhh?” suudan vaid küsiva häälitsuse kuuldavale tuua.
„Ma tahtsin keskenduda oma firma loomisele, töötamisele, ja vaadata selle taustal, kas kohtun kunagi kellegagi, kellega tahaks kokku jääda. Mul olid olnud mõningad suhted, millesse panin endast liiga palju. Kiindusin liialt ja tegelikult tuli välja, et need naised lootsid vaid, et neid üleval peaksin, kuid minust lõpuks ei hoolinudki. Playboy-kuulsus aitas sellised kullaotsijad hõlpsasti eristada ja tegi mu elu lihtsamaks.”
„Kas sa ei arva, et see kuulsus hirmutas eemale need, kes oleksid tõsisemaks suhteks valmis olnud?”
Indrek ohkab sügavalt ja laseb pilgul köögis ringi käia.
„Ilmselt seda ka,” vastab ta mõne hetke pärast vaikselt. „Aga teadsin, et kui keegi minust tõsiselt huvitatud on, siis saan sellest ikkagi aru. No ja seal sa siis olidki.”
„Jaah,” venitan. „Seal ma siis olingi?”
Mees muigab, sest näeb, et ma ei saa aru, mida ta sellega mõtleb.
„See särtsakas flirt, mis meie vahel päris pikalt käis, oli hoopis midagi muud, kui teistega näinud olin.”
„No sa olid hästi harjutanud. Nägin, et flirtisid paljudega samamoodi,” kehitan õlgu ja püüan anda haiget teinud minevikumälestustele väiksemat tähtsust, kui neil tookord oli. Arvasin, et olen kõik need korrad unustanud, kuid meenutades tuleb meelde, milline valus kratsimine läks mu sees lahti iga kord, kui Indrek minu läheduses mõne teise naisega flirtis. Ja seda tegi ta kõigiga, keda nägi. Teised teadsid ka, kuulsin ju kommentaare. Kui arvatakse, et naised klatšivad palju, siis meestel pole probleem ükskõik kui avalikus kohas teineteisele sellise käitumise kohta märkusi või suhtumist näitavaid helisid teha.
„See ei olnud nii nagu sinuga.” Indrek vaatab mulle nüüd otse silma sisse. „Ükski neist polnud nii nagu sinuga.”
Neelatan. Tugev jõnksatus käib mu seest läbi. Justkui viimased kaheksa aastat oleksid korraga otsinud teed välja.
„Ja see tähendab …?” suudan küsida, hääl reetlikult värisev.
„Et sa tähendasid kogu aeg minu jaoks rohkem kui teised.” Hea, et ma istun, sest mehe rahulikult häälel öeldud sõnad oleks muidu mul jalad alt löönud.
„Sa ütlesid, et ei taha, et teised meist teaksid,” tuletan meelde selle, miks me kõik need aastad ju tegelikult lahus oleme olnud.
„Tahtsin sind kaitsta mu maine eest, mida sa ise ka siin just korduvalt rõhutasid.”
„Sellega, et oleksid mind tagaplaanile surunud? Mõnikord salaja minuga kusagil kohtumas käinud?”
Aastaid kogunenud viha leiab tee välja ja iga sõnaga muutun üha enesekindlamaks. Olen taas mina. See, kes ma olen viimased aastad olnud. Enda ja oma lapse eest hoolitsev ja … tige. Ehmatusega märkan, et tigedus mind aga enam lõpuni ei aita ja silmisse tikuvad reetlikud pisarad. Püüan nendega võidelda, kuid esimene leiabki tee silmanurka.
Indrek kargab püsti ja on äkitselt minu kõrval, ta kükitab ja haarab mu käed enda omadesse, nagu väikesel rahustamist vajaval lapsel.
„Sa olid kogu aeg eriline. Tahtsin alustada sinuga teisiti, et see … jätkuks teisiti. Lõpeks teisiti. Või et see ei lõpekski. Mulle tõesti tundus, et kõigi nende kuude jooksul, mil igal võimalikul juhul teineteisega flirtisime ja aeg-ajalt pikemalt jutustama jäime, oli meie vahele tekkinud side, mida mul varem kellegi teisega polnud olnud.”
„Miks sa mind siis niiviisi hülgasid ega tahtnud, et teised meist teaksid?” nõuan nuuksudes, pisarad nüüd juba üha kiiremini mööda põski alla voolamas. Oeh, see polnud mul üldse plaanis. Tahtsin ju tugev olla. Indrek paitab ühe käega mu pead ja teisega hoiab ikka mul käest kinni. Vabastan ühe oma käe tema omast, tõmban rullist veel ühe salvräti ja nuuskan nina.
„Ma ei teadnud, kuidas teisiti käituda,” tunnistab ta nukralt. „Teadsin, kuidas ma ei taha, et see läheks, aga ei teadnud, kuidas peaksin käituma, et sellest suhtest midagi välja tuleks. Ma polnud valmis, et teiste ees midagi öelda või õigesti käituda, kui ei teadnud oma sisemuseski, kuidas seda teha.”
Nuuskan veel korra. Olen pisaratele veidi tänulik, sest sellest tulenev nuuskamisvajadus annab mulle hetke aega mõelda.
„Ja edasi …?” küsin ettevaatlikult. Mees kergitab mõistmatult kulme. „Kas sa leidsid siis kellegi, kellega oskaksid õigesti käituda? Eriti kuna minu otsimisega sa ei tegelenud.”
„See on vale!” põrutab mees. „Ma käisin su vanaema juures ja … ta ütles, et sa ei tule enam tagasi. Siis mõistsin, et see oli sul planeeritud. Ma ei teadnud, mida arvata, kuid kindel oli, et sa läksid ära teadlikult ja kui oleksid tahtnud minuga koos olla, siis oleksid seda öelnud. Miks ajada taga kedagi, kes on sinu juurest just ära jooksnud?”
Et ma nagu olin asjadest valesti aru saanud? Hoopis mina olin see, kes meid kogu selle aja lahus hoidis? Vahin mehele jahmunult otsa. Ta kükitab ikka veel minu kõrval, nii et meie silmad on kohakuti. Ühe põgusa sekundi jooksul kardan, et Indrek tõuseb nüüd püsti ja lahkub, aga … ta kallutab ennast hoopis ettevaatlikult minu poole ja suudleb mind. Mehe huuled puudutavad minu omi algul ettevaatlikult. Ülilühikese mõttehetke järel lähen suudlusega kaasa. Mees toetab käe mu kuklale, tõmbab lähemale ja suudleb nii, nagu tahaks ühe hetkega kõik need aastad tasa teha.
„Emme, mis me täna lõunaks sööme?”
Kirsika seisab köögiuksel. Indrek põrkub minust eemale ja tõuseb püsti nii kohmakalt, et müksab köögilauda. Päästan taas kord ümberminekust kohvitassi, mida enne ohustas Indreku ilmumine.
„Ee … ma ei tea veel,” naeratan tütrele püüdlikult, ise samal ajal silmanurgast kohmetult silmi peitvat Indrekut piiludes. Mehe ootamatu kohmetus, mille põhjustas väikese tüdruku ilmumine, on päris naljakas.
Õppetund sellisest päevast on, et arvuti juures kohvi juua ei tasu.
Või oleks olulisem mõni teine õppetund meelde jätta?
Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Rohkem infot tema teoste kohta leiad kirjastuse kodulehelt. ,,Ringiga tagasi” on sarja ,,Mõni õhtu romantikat” 14. raamat. Sarja eelmised raamatud on näha SIIN.
Loe eelmiseid osasid siit: 1. peatükk, 2. peatükk, 3. peatükk, 4. peatükk, 5. peatükk, 6. peatükk, 7. peatükk, 8. peatükk, 9. peatükk, 10. peatükk, 11. peatükk
