"Kas on mõistlik igatseda meest, keda sa mitte kunagi isegi suudelnud ei ole, kuid kelle väike puudutus paneb kõik sinus sees surisema?"
Kahekümnes osa Naisteka järjejutu seeriast "Ebaõiglane", mille tegevus toimub suvel ühes rannakülas ja sündmuste keerises on lahutatud naine Reelika, kelle minevik ja olevik on täidetud keeruliste armuasjadega.
Reelika on kolmekümnendates aastates edukas ärinaine, kel töötamine tuleb kindlasti paremini välja kui puhkamine. Pool aastat pärast lahutust koos nelja-aastase tütrega sõbranna juures rannakülas suvitamine on keeruline, sest kisub lahti vanad haavad ja sunnib mõtlema sellele, millega ta elus pole hakkama saanud. Keerulisi olukordi tekitab ka naabruses elav Paavo, kel tundub olevat negatiivseid kommentaare kõige kohta. Õige pea on kõigile selge, et Reelika ja Paavo kohtudes lendab alati sädemeid. Minevik jõuab järgi aga nii Reelikale kui Paavole. Milliseid sündmusi see kaasa toob, seda saad lugeda juba järgmiste nädalate jooksul järjejutust “Ebaõiglane”.
20. peatükk
Üksi õigetel põhjustel
,,Reelika, kõik on juba konverentsisaalis ja ootavad,” teatab sekretär.
,,Aitäh, kohe lähen,” noogutan.
Kolmandat päeva püüan teha tööl nägu, et tore on pärast puhkust tagasi olla. Fakt on aga see, et tegelikult on kõik mu sees segaduses. Pärast Delisa leidmist lahkus Paavo vaikselt ja ma ei läinud ise ka teda otsima. Tegelikult ei tulnud see mulle siis meeldegi, sest istusin pikalt ja hoidsin tütrekest lihtsalt süles. Sel hetkel mõistsin, mida mõeldakse, kui öeldakse, et millegi väärtust mõistad alles siis, kui oled selle kaotanud. Delisa oli küll alati mu elus olulisel kohal olnud, kuid tema otsimise jooksul sain veelgi kindlamalt aru, kui kallis see väike tegelane minu jaoks on. No ja Paavol ju oligi tegelikult vestlus käsil enda abikaasaga, enne kui mina Delisa kadumisega kohale lendasin. Nii ma ei mõelnudki meest otsima minna.
Alles pärast sain aru, et peale kõige muu ei olnudki ju Delisa tegelikult kadunud olnud, vaid magas elutoa diivanis, mis on täitsa normaalne koht, kust teda otsida. Aga mitte keegi meist ei teinud seda. Kui vähe on vaja, et inimese ratsionaalne mõtlemine kaoks? Minu jaoks piisas pisarates Merikese nägemisest. Merikesele piisas, et Delisa polnud täpselt sellel kohal, kuhu naine ta oli jätnud. Kogu see kaos oleks olemata olnud, kui me oleks vaid hetkeks loogiliselt mõelnud.
Koosolek möödub sama uduselt kui eelmistel kahel päeval peetud kohtumised.
,,Reelika, sind me küll rohkem puhkusele ei lase,” muigab finantsjuht Marko.
Naeratan püüdlikult, nagu tegu oleks väga hea naljaga. Ta pole esimene inimene, kes neil päevil on midagi sellist öelnud. Rääkimata sellest, et ma ise tunnen ennast täitsa eksinuna.
Ja see pole hea tunne. Olen alati teadnud, mida tahan ja kus on minu koht. Töö ning karjääriredelil kõrgemale ja kaugemale jõudmine on kindlasti minu teemad.
Kuni praeguseni…
Kas tõesti jäi killuke mu südamest päikeseloojangusse ning mereranda? Luigepaari liuglemisse ning kogemata kokkusattunud käte võbelusse?
Või kiskus tükikese mu südamest välja hoopis põõsa alla visatud lillekimp? Abikaasade taaskohtumise vein ja juust? Põgenev mees, kes selgituste asemel hoopis vaikselt taandub?
,,Mul on tegelikult aega küll,” kuulen Marko hääles irooniat.
,,Oih, vabandust!” ehmatan. Mõistan, et pole mu kabinetti jõudnud finantsjuhti üldse märganudki. ,,Sa tahtsid ülevaadet vahepealsetest arengutest. Mäletad?”
,,Ahjaa… muidugi. Ja sa tahad seda praegu teha?”
,,No äkki aitaks see sind tagasi maa peale tuua. Praegu on küll suht mõttetu sinuga midagi arutada, sest sa oled ikka täiesti teises maailmas,” vangutab mees silmi pööritades pead.
,,Ee … tead, sul on õigus. Mul on hetkel raske keskenduda. Palun vaatame homme need numbrid läbi. Püüan öö korralikult ära magada ja siis olen ehk selgema mõtlemisega,” naeratan sõbralikult.
Näen, et mees mõõdab mind pilgul, mis küsib, et kuhu ma nende juhi Reelika panin. Enne seda puhkust poleks ma ühtegi tööülesannet edasi lükanud, vaid oleks veelgi rohkem üritanud, et keskenduda ning kõik veelgi kiiremini ära teha. Hetkel aga ei tundu samad teemad enam üldse olulised. Marko jätab viisakalt hüvasti ning lubab järgmisel päeval uuesti tulla.
Hakkan otsima aruannet, mille sekretär enne homse koosoleku jaoks tõi. Laua nurgale on juba mõnus kuhi asju kogunenud. Paberite ja raamatute hunniku otsas on ajajuhtimise õpik, mida eelmisel nädalal rannas lugeda püüdsin. Äkitselt torkab valusalt sisemuses mälestus Paavost ja tema päästeoperatsioonist.
Kas on mõistlik igatseda meest, keda sa mitte kunagi isegi suudelnud ei ole, kuid kelle väike puudutus paneb kõik sinus sees surisema?
,,Kellelgi meist on austaja,” leelotab uksele ilmunud sekretär magusalt.
,,Mida?” tõstan pilgu ning näen sekretäri käes imeilusat lillekimpu.
,,See toodi sulle,” asetab neiu lillekimbu mu lauale, naeratab veelkord kõiketeadvalt ning kaob taas ukse taha. Hingan paar korda ettevaatlikult, nagu võiks lillekimp mind kuidagi ohustada. Siis küünitan käe kaardi järgi. Sellel seisab:
,,Ebaõiglane on kellegagi koos olla lihtsalt sellepärast, et mitte üksi olla. Tahtsin õppida üksi olema, et oskaks koos olla õigetel põhjustel. Nüüd oskan piisavalt hästi üksi olla. Aitäh, et aitasid mul seda mõista. Ja pärast sinuga kohtumist, ma ei taha enam üksi olla…”
Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Rohkem infot tema teoste kohta leiad kirjastuse kodulehelt. ,,Ebaõiglane” on sarja ,,Mõni õhtu romantikat” 11. raamat, mis ilmub septembrikuus. Sarja eelmised raamatud on näha SIIN.
Loe eelmiseid järjejutu osasid siit:
