"Kõik need aastad olen selle öö pärast pidanud rohkem pingutama ja nüüd on ta siin, et mind kritiseerida."
(1)
Järjejutt “Ringiga tagasi”
Julia on ringiga tagasi väikelinnas, kus veetis vanaema juures kõik koolivaheajad. Koos seitsmeaastase tütrega asub ta elama vanaema majja, et see lagunemisest ja müügist päästa.
Mälestused ja kohustused mineviku ees varjavad ennast aga igal nurgal. Kuigi Julia uskus, et endise ülemuse Indekuga seotud tunded on tuhmunud, tuleb naisel vanad lahendamata teemad siiski läbi käia.
Kelle süü on aga suurem? Kes kellele rohkem haiget tegi? Millised on süüteod, mida ei saagi andeks anda? Ja kõige olulisem küsimus — kus sa oled siis, kui oled ringiga tagasi?
13. Kadunud
„Sa kadusid lihtsalt ära,” tuletab mees meelde fakti, mida ma tegelikult ju ise ka tean. Mina olin ju kohal, kui bussi astusin ja terve tee läbi pisarate akna taga mööduvat maastikku jälgisin, samal ajal oma kurvale tulevikule mõeldes. Indreku juurest ära sõites ei teadnud ma veel, kuhu lähen. Teadsin, kelle eest põgenen. Siis polnud mul õrna aimugi, et mõni aasta hiljem olen ülikooli lõpetanud ja seisan siinsamas oma firma omaniku ja … emana.
„Ju mul oli selles põhjust,” vastan rahulikult.
Indrek vaatab mulle otsa. Sügav kurbus tema silmis tungib sügavale minu sisse. Kas see tunne oli mehe silmis ka eelmisel päevadel olnud? Kas ma pole seda märganud? Pole talle korralikult otsa vaadanud? Või polnud seda pilku seal varem?
„Kas sa võiksid ka minuga oma põhjust jagada?”
Mehe hääl on veidi küsiv, kuid rohkem süüdistav ja haavunud, murdumise piiril. Mul on valus teda sellisena kuulda. Mäletan seda olekut. Indrek tundub siiralt õnnetu. Osa minust tahaks tema juurde joosta ja teda kallistada. Ülejäänu aga tahaks Indrekule välja karjuda kõik süüdistused, mis aastate jooksul minus on keerelnud. Võitlen nende poolustega endas. Indrek hingab sügavalt sisse ja seejärel pikalt välja. Tahaksin, et ta kogu mu valu mõistaks, kuid mehe kurba olekut vaadates taipan, et ta vist ei saanudki tõesti aru.
„Sa tõesti ei mõistnud, mis sa tegid?” küsin ettevaatlikult.
„Mina tegin?” kaldub mees ülakehaga äkiliselt minu poole, hääletoon järsk ja ähvardav. Tõmbun vaistlikult tagasi. Indrek adub vist, kuidas ta äkiline reaktsioon mulle mõjub, ja toetub tagasi verandaposti vastu. „Meie vahel oli midagi juba pikemat aega. Siis veetsime koos mõnusa öö. Sina olid see, kes pärast seda sõnagi lausumata lihtsalt ära jooksis ja kadus.” Mees hingab taas sügavalt sisse ja välja ning on hetke vait. Ta puurib pilguga veranda põrandat. Ilmselt mõtleb, milliseid materjale selle parandamiseks vaja on. Või … äkki mõtleb hoopis, et ei taha enam minu heaks töötada, sest … ma kadusin ära.
„Ma polnud ju kunagi päris kadunud,” ütlen vaikselt. Indrek pöörab pilgu minu poole. Selles on veelgi rohkem valu kui mõni hetk tagasi.
„Ma otsisin igal viisil, usu mind. Su telefon ei vastanud enam. Mul oli vaid su e-posti aadress, mida firmas kasutasime. Kuna sa ka töölt lahkusid, siis ilmselgelt sa seda enam ei kasutanud. Facebookist olid sa kadunud. Proovisin igalt poolt otsida, kuid sind lihtsalt polnud.”
„Ju sa ei proovinud piisavalt,” kordan oma eelmist mõtet ja vaatan üle Indreku õla kuhugi kaugusse. Kuigi siinses väikelinnas tähendab kaugus ilmselt naabrite maja. Hmm, huvitav, kas üle tee olev maja on alati sellist sinist tooni olnud? Või on nad seda hiljuti värvinud? Ilmselgelt pole ma eriline ehitusekspert. Eriti nii hämaras.
„Kas sa tahtsid näha, kas hakkan kõiki su sõpru läbi helistama ja mööda uksetaguseid roomama, et sind leida?” Indreku hääles on valu asemel taas solvumine ja öeldu kõlab nähvamisena.
„Ei, seda sa poleks küll pidanud tegema, sest mida teised ometigi arvanud oleks,” nähvan vastu veidi tigedamalt, kui kavatsesin, aga raske on ennast tagasi hoida. Kõik need aastad olen selle öö pärast pidanud rohkem pingutama ja nüüd on ta siin, et mind kritiseerida. Milleks mul seda vaja on?
„Mis mõttes, mida teised arvanud oleks? Mis see siia puutub?” kõlab Indrek nüüd veidi rahulikumana.
Nüüd on minu kord sügavalt hingata, enne kui ütlen midagi, mida pärast kahetseksin. Olen seda vestlust kogu selle aja oodanud. Samal ajal olen kogu aeg seda vestlust kartnud. Siin me aga nüüd oleme ja püüame kõiges selgust saada.
„Sa siis tõesti ei mäleta?” rõhutan iga sõna, et vältida karjumist ja tigetsemist. Kirsika magab teisel korrusel oma toas. Naabermajade inimesed loodetavasti magavad samuti, samas pole see kunagi garanteeritud. Mäletan, et selles väikelinnas ei toimu just palju, nii et mõnigi naaber võib hilisõhtuse meelelahutuse nimel kusagil oma aias kükitada ja iga meie sõna pealt kuulata. Nagu kodumaine tasuta seebiseriaal.
Kõik need aastad olen ma oodanud, et suudaksin talle andestada, nüüd aga mõistan, et polegi, kellele andestada, sest teine pool ei taipa, et midagi üldse juhtunud oleks. See jätab kogu valu ja vaeva juhtunu pärast ainult mulle, sest teist poolt, kellega kakelda, vaielda, võidelda — ei ole.
Pole kunagi olnud.
Indrek lükkab ennast postist eemale ja astub sammu minu poole.
„Julia, kui on midagi, mida sa pole mulle rääkinud, siis palun tee seda nüüd. Jah, ma tõesti ei mõistnud kõik need aastad, mis sind põgenema pani.”
Kuigi meie vahel on rohkem kui meeter maad, on mees minu jaoks liiga lähedal. Tunnen, kuidas mu hingamine muutub kiiremaks ja ma hakkan paanikasse minema. Raske teadmine, et mu viimaste aastate valikud ja vaevad on ja jäävad ainult minu kanda, vajub laviinina mu peale.
„Minu jaoks oli see ärakasutamine,” pahvatan järsult välja. Ehmatus ja arusaamatus mehe näos näitavad, et öeldu jõudis kohale.
„Aga ma arvasin, et sa ise ka …” on Indrek segaduses.
„Jah, ma olin ise kõigega nõus,” ruttan selgitama, kuna Indrek ei saa ilmselgelt ikka veel aru, mida ma mõtlen. „See, et sinu arvates oleks tulnud kõike edasi varjata, tegi sellest ärakasutamise. Kui palju kordi me rääkisime sinu legendaarsetest naistehordidest? Sa naersid iga kord selle jutu peale ja ütlesid, et kedagi ei ole. Su töökaaslased aga lõõpisid kogu aeg erinevate naiste üle, kes olid julgenud sinuga midagi … teha. Ja nii, kui ma lõpuks sinuga kaasa tulin … vaid üheks ööks … oli sinu esimene reaktsioon, et peame kõike teiste eest varjama.” Hingan oma emotsionaalse monoloogi järel pahinal sisse. „Jah, selline öö tundus ärakasutamisena.”
Mees neelatab. Ta näol väljenduvad mõne sekundiga kõik ilmsed üllatusest segaduseni. Indrek vaarub taas sammukese tagasi ja toetub uuesti terrassiäärele. Krudisev-surisev tunne ronib mööda mu hingetoru ülespoole.
„Ja selle asemel et mulle rääkida, otsustasid lihtsalt põgeneda ja mind teadmatusse jätta?” Mehe hääles on taas mingi karge kõla. Tunda on, et ta üritab ennast rahulikuna hoida.
„Mida sa tahtsid, et ma oleks teinud? Pärast seda, kui sa juba ütlesid, et meie … ee …” jään kokutama, sest ei oska meie vahel toimunule mingit nime anda, mis seda üle ei tähtsustaks, kuid samas ka ei naeruvääristaks, „suhtlemisest avalikult midagi ei räägi, sest teiste arvamus on olulisem kui see, mida mina tunnen? Kas ma pidin paluma, et julge ikka tunnistada, et … ? Mida? Ma isegi ei tea, mis see oleks pidanud olema.”
„Sa poleks pidanud midagi paluma, aga oleksid võinud rääkida,” pomiseb mees.
„Rääkida, et palun ära taha teiste pärast meie suhtlemist varjata? See oleks ikkagi sama välja teinud kui palumine. Mis on palutud suhte väärtus?”
„See poleks ju …” hakkab mees selgitama.
„Sa ei tahtnud ennast koos minuga avalikult näidata. Ma sain sellest aru. Mul polnud plaanis panna sulle kohustust, mida sa ei soovinud. Aga mina tundsin, et mingiks salasuhteks ma ka saada ei plaani. Eriti kuna pidime iga päev kohtuma.”
„Valisid enda päästmise minu hävitamise kaudu,” lausub mees vaikselt, pöörab aeglaselt ringi, astub terrassilt alla ja kaob hämarusse.
Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Rohkem infot tema teoste kohta leiad kirjastuse kodulehelt. ,,Ringiga tagasi” on sarja ,,Mõni õhtu romantikat” 14. raamat. Sarja eelmised raamatud on näha SIIN.
Loe eelmiseid osasid siit: 1. peatükk, 2. peatükk, 3. peatükk, 4. peatükk, 5. peatükk, 6. peatükk, 7. peatükk, 8. peatükk, 9. peatükk, 10. peatükk, 11. peatükk, 12. peatükk
