"Mees tõmbab mind tugevamini enda ligi ja ta soojad huuled langevad minu omadele."

Viimane osa Naisteka järjejutu sarjast!
"Mees tõmbab mind tugevamini enda ligi ja ta soojad huuled langevad minu omadele."
Foto: Kate Miheyeva/Unsplash

Viimane osa Naisteka järjejutu seeriast "Ebaõiglane", mille tegevus toimub suvel ühes rannakülas ja sündmuste keerises on lahutatud naine Reelika, kelle minevik ja olevik on täidetud keeruliste armuasjadega.

Reelika on kolmekümnendates aastates edukas ärinaine, kel töötamine tuleb kindlasti paremini välja kui puhkamine. Pool aastat pärast lahutust koos nelja-aastase tütrega sõbranna juures rannakülas suvitamine on keeruline, sest kisub lahti vanad haavad ja sunnib mõtlema sellele, millega ta elus pole hakkama saanud. Keerulisi olukordi tekitab ka naabruses elav Paavo, kel tundub olevat negatiivseid kommentaare kõige kohta. Õige pea on kõigile selge, et Reelika ja Paavo kohtudes lendab alati sädemeid. Minevik jõuab järgi aga nii Reelikale kui Paavole. Milliseid sündmusi see kaasa toob, seda saad lugeda juba järgmiste nädalate jooksul järjejutust “Ebaõiglane”.

21. peatükk

Ebaõiglane

,,Kas sa nägid, kes selle tõi…? Millal …? Kuidas ….?” puterdan kiirustades sekretärile küsimusi.

,,Üks mees jättis alla valvelauda samal ajal, kui teil koosolek oli,” vuristab neiu mulle kiirelt vastuseks.

Midagi ütlemata kihutan tagasi oma kabinetti, pakin asjad, hüüan jooksu pealt sekretärile head aega ning jooksengi kontsade klõbinal juba trepist alla. Majast väljudes vaatan otsivalt mõlemale poole tänavat. Inimesed kõnnivad, nagu ikka. Nagu nad on seda teinud alati, kui ma tööpäeva lõpetan. Isegi kui täna veidi varem lahkusin. Kontorihoone eest mööduval tänaval sõidavad autod. Keegi laseb signaali. Ilmselt selleks, et teisele autojuhile teada anda, et tuututajal on vaja kiiremini mööda saada või et tuututaja on kuidagi teisest juhist targem. Kõik on tavapärane.

Seotud lood:

Lillekimp, millega kaasa tulnud sõnad kõik mu sisemuses taas pea peale pöörasid, on kõige ilusam kingitus, mida keegi mulle kunagi on teinud. Aga tavapäraselt toimivale tänavale jõudes hakkan juba kahtlema, kas see ikka oligi päris. Vaatan lillekimpu oma käes ja veendun, et oli küll. Imeliselt võluvate ja samas valusate sõnadega kaart ripub jätkuvalt kimbu küljes.

Lasen veelkord pilgu üle tänava, kui … miski teisel pool tänavat haarab mu tähelepanu. Keegi lehvitab. Mulle?

Paavo?

Sisemuses kisub õõnsaks, kui ülekäiguraja juures rohelist tuld ootan. Täna on valgusfoorile mingi ülipika punase tulega režiim vist peale pandud. Lõpuks rohelise tule saabudes üle tee kõndides näen Paavot teisel pool tänavat ootamas ja mõtlen tõsiselt, et peaks vist otsa ringi keerama ja tagasi minema. See kõik on kuidagi nii hirmus.

Mõne hetke pärast jõuan siiski meheni.

,,Sa said lilled kätte?” naeratab mees pehmelt. Sellist rahulikku naeratust nägin, kui ta Delisaga rääkis või mulle merel liuglevaid luiki näitas.

,,Hmhm,” noogutan, oskamata midagi muud lisada. Kõik tavapärased sõnad tunduvad mõttetud, kuid erilisi sõnu ju niisama keset tänavat ei öelda. Või? Vähemalt mina pole seda küll kunagi teinud. Kas ma mujalgi olen öelnud midagi, millel tegelikult tähtsust oleks?

Mees ulatab mulle oma käe, sirutan enda oma vastu. Ta põimib meie sõrmed vaheliti. Minusse voolab imeline soojus, mis samal ajal soojendab ning tekitab külmavärinaid. Kõnnime vaikides. Äkitselt tõmbab mees mind koos endaga ühte kangialusesse. Päikselisest ilmast hoolimata on siin kuidagi rõske ja jahe. Paavo põimib oma käed minu ümber ja vaatab mulle otsa.

,,Mõtlesin seda tõsiselt!” alustab Paavo. ,,Meie vahel ei olnud tegelikult ju mitte midagi, aga… samas oli seal kõike… Kõike seda, mille tõttu ma ei oska enam üksi olla.”

,,Sa peaks endale uue koera võtma,” naeratan ettevaatlikult, sest mõistan ise ka, et minu lauset on võimalik ka solvanguna mõista. Paavo vaid muigab.

,,Tead ise ka, et see pole see, mida mõtlen,” kergitab ta teeseldud etteheitva pilguga kulme. Noogutan naeratades.

,,Ära muretse, sa oled minu maailma samamoodi segi löönud,” hakkan naerma.

,,Mul hakkas kohe kergem tunne,” pööritab Paavo kergendust teeseldes silmi. Mees vaatab mind hetke vaikides. Lihtsalt vaatab.

,,Reelika, tean, et meil on veel pikk tee minna, et teineteist tundma õppida. Aga ma tahaksin proovida. Kogu pika üksiolemise jooksul olen õppinud, et aeg on ainus, mida me tagasi ei saa. Iga hetk, mida oma elus raiskame, on ebaõiglane meie enda suhtes ja elu suhtes, mis on meile antud.”

,,Aga su abikaasa?” tuletan meelde. Endal käib valus jõnksatus sisemusest läbi.

,,Ilona sai lahutades päris korraliku osa mu varast. Ka sellest, mis oli teenitud enne mehe kohtumist. Aga ta arvab, et on ikka vähe saanud ja temaga on ebaõiglaselt käitutud. Nii ta käibki aegajalt juurde küsimas. Nii ka seekord.”

,,Miks sa mulle ei rääkinud?”

,,Sest sa olid nii kindel, et tal on õigus. See tegi haiget. Sa ei küsinud minu käest, vaid eeldasid, et inimene, keda sa esimest korda elus näed, on usaldusväärsem, kui mina. Pealegi … uskusin pärast selle suudluse nägemist, et ilmselt on sinu jaoks parem, kui usuksid, et olen abielus. Nii oleks sul lihtsam oma teed minna. Arvasin, et oleksid mujal õnnelikum.”

,,Sa tegid minu eest otsuse ära…” vangutan pead.

,,Nagu sina minu eest…” naeratab mees nukralt. Vastan samasuguse naeratusega ja ohkan vaikselt.

,,Viimaste tööpäevade jooksul olen ilmselt lõpuks aru saanud, mida sa mulle tegelikult õpetasid,” tunnistan ausalt. Mehe näole tekib äraootav küsimus. ,,Alles nüüd mõistan, et kogu selle aja olen hoopis enda suhtes ebaõiglane olnud. Arvasin kogu aeg, et pean Delisale võimaldama elu koos isaga ja õiget perekonda. Alles nüüd sain aru, et mu tütar on mu kõrval õnnelik alati, kui mina olen õnnelik. Tegelikult pole tema kunagi küsinud, et Kennet peaks koos meiega elama. Loomulikult tahab ta isaga kohtuda, aga samasugune naeratus oli ta näol, kui sinuga koos paadiga sõitsime, loomi vaatasime ja muid asju tegime. Ja ka siis, kui ma temaga üksi rannas käisin või talle raamatut lugesin.”

,,Kas sul on nüüd siis kuri plaan ise ka õnnelikuks saada?”

Pahvatan mehe salakavala naeratuse peale naerma.

,,Jah, on küll.”

,,Ja kas see võiks toimuda koos minuga?” küsib Paavo ettevaatlikult.

,,Ma ei tea veel,” tunnistan ausalt. ,,Aga ma tahaks proovida.”

Mees tõmbab mind tugevamini enda ligi ja ta soojad huuled langevad minu omadele. Paavo suudleb mind õrnalt, kuid samas intensiivselt, nagu oleks seda suudlust kaua oodanud. Kogu mu kehas on lihtsalt väga õige tunne. Nagu ma peakski siin ja praegu Paavo käte vahel olema.

Nüüd, kui luban endal õnnelik olla, tundub maailm kohe õiglasem koht. Alles nüüd mõistan, et vaid ma ise toetasingi seda, et maailm tunduks ebaõiglane. Enam mitte. Naeratan mehele suudluste vahel. Maailma saab õiglasemaks teha ühe õnneliku inimese kaupa. Ja mina näen siin hetkel kahte.

Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Rohkem infot tema teoste kohta leiad kirjastuse kodulehelt. ,,Ebaõiglane” on sarja ,,Mõni õhtu romantikat” 11. raamat, mis ilmub septembrikuus. Sarja eelmised raamatud on näha SIIN.

Loe eelmiseid järjejutu osasid siit: