"Kindlasti ei suudle ma linna playboy -kuulsusega meest naabrinaise akna all."
(7)
Järjejutt “Ringiga tagasi”
Julia on ringiga tagasi väikelinnas, kus veetis vanaema juures kõik koolivaheajad. Koos seitsmeaastase tütrega asub ta elama vanaema majja, et see lagunemisest ja müügist päästa.
Mälestused ja kohustused mineviku ees varjavad ennast aga igal nurgal. Kuigi Julia uskus, et endise ülemuse Indekuga seotud tunded on tuhmunud, tuleb naisel vanad lahendamata teemad siiski läbi käia.
Kelle süü on aga suurem? Kes kellele rohkem haiget tegi? Millised on süüteod, mida ei saagi andeks anda? Ja kõige olulisem küsimus — kus sa oled siis, kui oled ringiga tagasi?
16. Hea päev
Eilse päeva segased tunded ei lase rahulikult töötada. Indrek saabus täna hommikul tööle, lai naeratus näol. Kirsika käis terve eilse õhtu ja tänase hommiku ringi kohati uuriva ja seejärel salapärase pilguga. Segadus ja ärevus tahtsid mind endasse matta. Nii olen juba pool tundi mööda lillepeenraid roomanud. Praegu püüan küll aru saada, mida peaksin siit välja kiskuma ja mille alles jätma, kuid ka niisama mullas sonkimine aitab mõtteid veidi selgemaks saada.
Peaksin õnnetu olema, sest kui Indreku sõnad peavad paika, siis järelikult olen ma ise kogu selle aja enda ja tema õnne vahel seisnud. Üksinda pingutanud ja ennast tigedusse matnud, kui tegelikult oleks võinud koos temaga õnnelik olla.
Või kas me oleksime koos õnnelikud olnud? Kas mina oleksin õnnelik olnud, kui ma poleks lahkunud? Kas oleksin loonud endale firma ja ise hakkama saanud? Kui kõik kahtlused korraga lauale tuua, siis polegi nii kindel, kas midagi üldse läks valesti või … läks kõik täpselt nii, nagu pidi.
„Siin sa ennast peidadki,” ehmatan äkitselt mu kõrva ääres kostuva hääle peale. Sikutan ühe võilille liiga kiire liigutusega välja, nii et selle juurtelt lendab kõikjale mulda.
„Jälle!” pööran ennast mehe poole. Tahtsin temaga ehmatamise pärast kurjustada, kuid Indrek seisab paremat silma hõõrudes. „Mis juhtus?”
„Muld …” pomiseb mees. Vaatan süüdlaslikult juurikat oma käes ja mõistan, et see on minu süü.
„See on su enda süü,” mõtlen ümber. „Kui sa poleks mind ehmatanud, poleks seda juhtunud. Aeg on oma tegude eest vastutama hakata,” muigan. Mees naeratab hädiselt, kuid suurem tähelepanu läheb nägemist takistava mullaga võitlemisele. Indrek püüab silmalaugu liigutada ning vaatab seejärel ühele ja teisele poole, kuid nii kui ta silma uuesti kinni paneb, teeb mullatükk taas liiga. „Saad selle välja?” muutun murelikuks.
„Ma pole kindel,” kõlab Indrek murelikult. „Kas sa saad äkki vaadata, kus see tükk liigub?”
„Hmm, saaksin … aga mida teised mõtlevad?” küsin teeseldud tagasihoidlikkusega.
„Ha-ha, väga naljakas,” naeratab mees. „Tule siia!”
Süda hakkab kordades kiiremini tuksuma, kui avalikus kohas Indrekule nii lähedale astun. Äkitselt olen ülimalt teadlik majast kostuvatest ehitushelidest, järsku kuulen naabermaja ukse kolksumist. Oleks palju loota, et Eda just sisse läks. Ilmselt oleme täpselt ta vaateulatuses. Indreku abitu sapsimine ei jäta mulle aga teist võimalust. Näha on, et ise ta ennast praegu aidata ei suuda.
Tõmban kindad käest ja astun Indrekule veel lähemale. Mehe silma poole küünitades tunnen Indreku sooja kohvi järele lõhnavat hingeõhku oma põsel. Kui ta ennast veidi liigutaks, saaks ta mind põsele suudelda. Kui mina oma pead pööraksin, saaks ta mind huultele suudelda. Süda taob üha kiiremini.
Keskendu! käsutan ennast.
Püüan käed rahulikuks sundida, kuigi need on südame trampimise taktis rahutuks muutunud.
„Kas näed midagi?” küsib mees. Iga ta sõna liigutab õhku meie vahel, nii et tunnen justkui morsekoodi oma põsele toksimas. Märkan mullatükikest, mis silmalau äärele ilmub. Tõmban selle ettevaatlikult sõrmega ära. Mees pilgutab paar korda kiiresti.
„Korras?” küsin, kuid püsin ikka endisel kohal. Kõik minus tahaks mehe poole viskuda, kuigi … see poleks väga mõistlik, sest millimeetreid meie vahel poleks vaja mingi tiigrihüppega läbida. Piisaks imepisikesest liigutusest.
Aga ma ei saa seda teha. Olen sellest mehest väga pikka aega eemale hoidnud lause pärast „Mida teised mõtlevad!”. Ja nüüd olen talle nii lähedal, kuid ometi nii kaugel, sest meie ümber on inimesed, kes võivad midagi mõelda. Suudan üksinda kasvatada last, juhtida firmat ja maksta kinni maja renoveerimise. Kindlasti ei suudle ma linna playboy-kuulsusega meest naabrinaise akna all, kes arvab niikuinii, et kõigeks selleks, mida ma teen, on meest vaja.
Ometigi tahaksin just seda teha – heita end naudeldes selle mehe käte vahele, keda olen püüdnud kaua aega vihata, kuid kes ilmselgelt on siiski kogu aeg kusagil mu südamesopis elanud.
Indrek pilgutab veel mõne korra tavapärasest kiiremini. Ilmselt on silmal siiski ebamugav tunne. Seejärel kinnistab ta oma pilgu mulle. Tema silmad ahenevad ja ma näen, et mehe sees leiab aset samasugune võitlus, nagu minus. Ometigi mõistab ta küsimata, et see pole õige aeg ja koht suudlemiseks. Vahet pole, mis on tema kahtlused ja takistused. Mõtlematult ta ei käitu ja ma olen tänulik, et ei pea mehe suudluse eest põgenema hakkama. Tema kõhkluste mõistmine on piisav kinnitus, mida vajan.
Astun sammukese tagasi ja päästan meid mõlemat magusvalusalt piinavast poosist.
„Nii …” venitab mees kohmetult naeratades.
Nüüd on minu kord huult närida. Kuigi hea meelega näriksin hoopis … ei! Pole mõtet ennast nii kiusata.
„Kirsika läheb kell kümme magama … siis on majas vaikus,” ütlen häbelikult. Mehe ahenevatest silmadest mõistan, et sõnum jõudis kohale.
Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Rohkem infot tema teoste kohta leiad kirjastuse kodulehelt. ,,Ringiga tagasi” on sarja ,,Mõni õhtu romantikat” 14. raamat. Sarja eelmised raamatud on näha SIIN.
Loe eelmiseid osasid siit: 1. peatükk, 2. peatükk, 3. peatükk, 4. peatükk, 5. peatükk, 6. peatükk, 7. peatükk, 8. peatükk, 9. peatükk, 10. peatükk, 11. peatükk, 12. peatükk, 13. peatükk, 14. peatükk, 15. peatükk
