"Tunnen, kuidas meest läbistab värin ja ta urahtab vaikselt mu kõrva ääres."
(16)
Järjejutt “Ringiga tagasi”
Julia on ringiga tagasi väikelinnas, kus veetis vanaema juures kõik koolivaheajad. Koos seitsmeaastase tütrega asub ta elama vanaema majja, et see lagunemisest ja müügist päästa.
Mälestused ja kohustused mineviku ees varjavad ennast aga igal nurgal. Kuigi Julia uskus, et endise ülemuse Indekuga seotud tunded on tuhmunud, tuleb naisel vanad lahendamata teemad siiski läbi käia.
Kelle süü on aga suurem? Kes kellele rohkem haiget tegi? Millised on süüteod, mida ei saagi andeks anda? Ja kõige olulisem küsimus — kus sa oled siis, kui oled ringiga tagasi?
17. Lõõmavad leegid
Kolm minutit enne kella kümmet käin Kirsika toa ukse taga, et veel kord kontrollida, kas tüdruk ikka magab. Lapse mõnusalt rahulik nohin kinnitab, et kõik kulgeb plaanikohaselt.
Minut enne kella kümmet seisan välisukse taga.
Kell kümme kuulen vaikset koputust ja kisun ukse lahti.
Indrek surub imeilusa lillekimbu mulle kätte samal ajal, kui huuled mu suule. Sõnagi lausumata jagame ühtse jadana kestvat kirglikku suudlust, mille ajal mees välisukse enda selja taga kinni lükkab ja mind, selg ees, elutoa poole tüürib. Lasen lillekimbu hooletult põrandale kukkuda ega tunne selle pärast mingeid süümekaid. Küll pärast jõuan üles korjata. Sekundiks kostev ebamäärane mühatus annab märku, et mees märkas küünlaid, mida olin elutoas kõikjale asetanud.
Elutoaremondi lõpetasid mehed paar päeva tagasi, nii et pärast nende lahkumist riputasin üles uued kardinad. Tundsin seda tehes erilist naudingut, sest lõpuks oli siin majas midagi täitsa uut, mis näitas, et nüüd elame siin meie ja siin algab uus ajastu.
Indrek polnud neid veel näinud, kuid millegipärast on mul tunne, et ei märka ka praegu. Seina ääres seisab uhke viie küünlaga küünlajalg, mida olen kolides ühest kohast teise kaasas kandnud. Teadsin, et ükskord tuleb aeg, kui seinale viiepäise lohena tunduvat varju heitev küünlajalg aitab luuamaailma kõige romantilisemat hetke. Just nii ma ennast praegu tunnen. Miski ei saaks parem olla.
Indrek liigub suudlustega hoogsalt mu kaelale. Ta käed liiguvad mööda mu keha ja minu käed mööda tema oma. Tahaksime justkui kogu kaotatud aja mõne hetkega tasa teha. Mehe käed otsivad särgi ääre alt teed minu kehani. Võpatan vaikselt, kui ta sõrmed mööda külgi mu seljale liikuma hakkavad. Puudutus, mida olen kõik need aastad oodanud … või kartnud. Raske on aru saada, sest mõistus on praegu kindlasti kusagil mujal.
Mees lükkab mind õrnalt diivani poole. Liigume sujuvalt koos, nagu oleksime üks. Leian kätega tee Indreku särgi alla ja joonistan mänglevalt sõrmedega ta seljal ringe. Tunnen, kuidas meest läbistab värin ja ta urahtab vaikselt mu kõrva ääres.
Aeglaselt hakkab Indrek mu särki alt ülespoole lahti nööpima, suudeldes samal ajal iga millimeetrit minust, mis avaneva särgi alt välja paistma hakkab. Kõik mõtlevad osad minus on kuhugi tagaplaanile taandunud. Avan silmad ja vaatan meest, kelle näol pole enam piisakestki tigedusest, mida eelnevatel nädalatel korduvalt nägin. Kõigest ennastunustav lummus.
Äkitselt jääb mu pilk pidama Kirsika fotol, mis üle mehe õla mulle kaminaservalt otsa vaatab. Nähtamatu pidur tõmbab mu hoo maha.
„Oota,” ütlen ma.
„Mida?” mõmiseb mees, samal ajal nööpide ja suudlustega mu rindadeni jõudnud.
„Oota korraks!” kordan. „Ma pean sulle midagi rääkima.” Valus tuksutus käib minust läbi. Mul pole õrna aimugi, kuidas mees uudisele reageerib, aga oleks ebaaus kaugemale minna, kui ta seda ei tea.
„Kas sellega oodata ei saaks?” Indrek vaatab mulle anuvalt otsa. Tunnen mehe erutust oma jala vastas, kui ta keha minule toetub. Saan aru, kui väga ta jätkata tahaks. Mina ka. Aga mul pole valikut.
„Ei,” raputan pead. Mees ohkab sügavalt, demonstratiivselt silmi pööritades. Ajab ennast siis sirgemaks ja istub minu kõrvale. Ta tõmbab mu jalad endale sülle ja seob meie ristatud käed sõrmseongusse.
See ei tee asja lihtsamaks. Heidan veel kord julgustust otsides pilgu Kirsika fotole ja ütlen selle välja:
„Kui ma tookord siit lahkusin, siis … ma polnud üksi.”
Indreku pilk tõsineb.
„Sul on siis keegi ...?” uurib ta ettevaatlikult. Mehe haare lõdveneb veidi.
„Ei, ei … mitte selles mõttes,” kiirustan selgitama ja pigistan mehe kätt vist liiga kõvasti. Saan aru, et venitamine teeb asja vaid segasemaks ja ma võin kerida ennast lõpuks sasipuntrasse, mida ka ise enam lahendada ei oska. Mitte et ma praegu oskaks … aga … noh, veel hullemasse. „Kirsika … tema oli minuga kaasas. Kirsika … on su tütar.”
Emotsioone mehe näol on keeruline kirjeldada. Ta kulm läheb kortsu, kohe seejärel lasub üle ta näo imestus, siis veel mingi sädelev rõõmuvarjund. Tunnete virvarr jääb pidama tigedal.
„Sa varjasid minu eest kõik need aastad, et mul on tütar? Et me saime lapse?” on ta hääl ootamatult väga vali.
„Indrek, palun saa minust aru …” püüan selgitada. Mees aga lükkab mu jalad järsu liigutusega enda pealt maha, viskab diivanipadja seina poole ja kargab püsti. Kuulen, kuidas mu eriliseks hetkeks hoitud küünlajalg maha kukub, kuid torman ise samal ajal mehele järele.
„Indrek, palun räägime sellest,” anun. Püüan mehel käest kinni haarata, kuid ta tõmbab selle rapsakalt lahti.
„Mul on vaja veidi üksi olla,” lausub ta ja sulgeb ukse enda järel veidi liiga kõvasti. Pisarad jooksevad mööda mu põski alla. Mida ma üldse mõtlesingi … Pööran selja vastu ust ja vajun mööda seda alla, ise juba lohutamatult nuuksudes.
Miski aga haarab elutoas mu tähelepanu. Paari kiire sammuga olen taas ruumis, kus alles hiljuti oli lõõmanud minu ja Indreku kireleek. Nüüd aga … lõõmab kõik muu.
„Appi!” karjatan abitult. „Appi!” kordan ja vaatan, kuidas särisev leek haarab endasse kardinad, mis olid esimene oluline osa, mis sellest majast lõpuks minu kodu tegid. Kõik käib justkui aegluubis. Olen pealtvaataja, kellel selles etenduses enam rolli ei ole.
„Välja!” kostub mu kõrvu udune hääl. „Välja!” kordab see ja nügib mind. Indrek seisab mu ees ja raputab mind õlgadest. Ärkan leekide passimise tardumusest ja mõistan, et siin ei saa ma midagi teha.
„Kirsika!” hüüan ahastavalt ja püüan Indrekust mööda teisele korrusele joosta.
„Ma toon ise! Mine kohe välja ja kutsu päästjad!” jagab Indrek käske.
Paaniline sekund teadmatust, kuid seejärel tuleb meelde, et jätsin telefoni enne Indreku romantilist saabumist kööki. Kui juba seal olen, haaran kaasa ka arvuti. Korraks jõuan irooniliselt mõelda, et oma lapse jätan võõra mehe kätesse, kuid arvuti päästan ise. Siis aga tuleb meelde, et Indrek on ju ikkagi tema isa.
Kirsika isa on see, kes tulekahju põhjustas …
Viimane mõte kisub mind taas kaasa tardumuse poole, kuid köögi uksel seisatab Indrek, unesegane Kirsika süles rabelemas, ning käsutab taas, et pean majast välja jooksma. Järgnen mehele kuulekalt. Leegid meie selja taga praksuvad veelgi kurjakuulutavamalt kui enne.
„Lähim auto on 50 kilomeetri kaugusel, aga hakkab kohe sõitma,” teatab asjalik naisehääl telefonis. „Neil on tegelikult kulupõlengu kustutamine, aga ühe auto saavad sealt ära saata.”
Ametlikul häälel annab ta veel soovitusi, mida seni teha, kuid neid ma tegelikult enam ei kuule. Need 50 kilomeetrit jätavad mind kohe ilma kõigest, mille nimel olen viimased kuud töötanud ja millesse pannud oma eelmiste aastate töö tulemuse.
Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Rohkem infot tema teoste kohta leiad kirjastuse kodulehelt. ,,Ringiga tagasi” on sarja ,,Mõni õhtu romantikat” 14. raamat. Sarja eelmised raamatud on näha SIIN.
Loe eelmiseid osasid siit: 1. peatükk, 2. peatükk, 3. peatükk, 4. peatükk, 5. peatükk, 6. peatükk, 7. peatükk, 8. peatükk, 9. peatükk, 10. peatükk, 11. peatükk, 12. peatükk, 13. peatükk, 14. peatükk, 15. peatükk, 16. peatükk
