"Aga kui teistel lastel käisid isad järel, siis ikka mõtlesin, et milline minu isa võiks olla ja millal ta tuleb."
(22)
Järjejutt “Ringiga tagasi”
Julia on ringiga tagasi väikelinnas, kus veetis vanaema juures kõik koolivaheajad. Koos seitsmeaastase tütrega asub ta elama vanaema majja, et see lagunemisest ja müügist päästa.
Mälestused ja kohustused mineviku ees varjavad ennast aga igal nurgal. Kuigi Julia uskus, et endise ülemuse Indekuga seotud tunded on tuhmunud, tuleb naisel vanad lahendamata teemad siiski läbi käia.
Kelle süü on aga suurem? Kes kellele rohkem haiget tegi? Millised on süüteod, mida ei saagi andeks anda? Ja kõige olulisem küsimus — kus sa oled siis, kui oled ringiga tagasi?
18. Aasta hiljem
„Tere, ma olen siin,” hüüan Kirsikale, kes väravast sisse astub. Tõmban ettevaatlikult järjekordse juurika välja lillepeenrast, mille kõrval kükitan. Mul pole ikka veel erilist aimu, mida ma siin teen, nii et pean tegutsema rahulikult ja mitu korda vaatama, et ikka õige asja välja kisun.
„Tere, emme,” vastab tütar. „Kus isa on?”
„Tööl, aga varsti tuleb,” vastan. Kirsika on vastusega rahul ja lippab tuppa. Oeh, kui hea on lapsele sellist asja öelda. Nagu päris perekonnas. Aga selleks me viimase aasta jooksul olemegi ju saanud. Kirsikal ja Indrekul läks mõlemal uudise seedimisega aega, kuid tegelikult olid nad ju teineteisega juba tuttavad ja klappisid hästi.
Ühiselt peetud jõuluõhtul küsis Kirsika meile ootamatult, kas ta võib Indrekut isaks kutsuda. Võin vanduda, et pisarad mehe silmis ei olnud ainult näilised. Võib-olla aga nägin neid lihtsalt seetõttu, et mu enda silmist purskus pidurdamatu vetevoog.
„Lasteaias soovisin üle kõige endale isa,” rääkis Kirsika meile tookord. Mul polnud sellest õrna aimugi. „Ma ei julgenud sulle, emme, sellest rääkida, sest ei tahtnud sind kurvaks teha. Aga kui teistel lastel käisid isad järel, siis ikka mõtlesin, et milline minu isa võiks olla ja millal ta tuleb.”
„Nüüd ma olen siin,” võttis Indrek Kirsikal tookord käest kinni.
„Palun vabandust,” ütlesin neile mõlemale, endal ikka veel pisarad silmist jooksmas.
„Pole midagi! Eks igaks asjaks on oma põhjus. Äkki ma poleks tõesti osanud varem selle uudisega midagi peale hakata,” lohutas mind Indrek.
Sel jõuluõhtul tundsin, kuidas meist äkitselt perekond sai. See oli parim jõulukink, mille olin kunagi saanud.
„Oh heldeke, midagi jäi ikka vähemalt alles.”
Ehmatan äkitselt mu selja tagant kostva hääl pärast. Liiga ootamatu on see imelistest mälestustest väljaastumine. Tunnen, kuidas ei taha ühegi Eda kommentaari, ega märkusega praegu mingit tegemist teha. Aeg, mil pärast tulekahjut Indreku korteris elasime, oli päris ilus, sest Edal polnud selle kohta midagi öelda. Kui maja taastamine edenes ja hakkasime taas rohkem siin olema, pidin Eda etteheiteid ja kommentaare üha rohkem taluma.
„Eda,” pööran ennast ringi ja püüan naeratada. See tuleb välja üsna hädiselt. „Sa ehmatasid mind.”
„Ah, mis see väike asi sinuga teeb. Näed, sellise suure õnnetuse elasid üle.”
Tunnen, kuidas tahaks öelda, et tema ilmumine tundub iga kord katastroofina, aga mul pole plaanis siit veel kuhugi kolida, seega jätan selle imelise lause … mõneks tulevaseks vahejuhtumiks.
„Hea ikka, et need lillepeenrad vähemalt alles jäid. Midagi vähemalt su vanaemast alles. Majast on ikka nii kahju. Mõtle, mida vanaema tunda võiks, kui teaks ja näeks, mis ta kodust sai,” vangutab Eda pead ja vaatab etteheitvalt maja poole, mis on aastaga täieliku uuenduskuuri läbinud, kuna tulekahju jättis püsti vaid seinad ja korstna. Ehk siis tegelikult tuli vundamendile uus maja ehitada ja vanast polegi väga midagi järel.
„Ta ei tunne midagi, sest ta on surnud,” vastan rahulikult.
„Oh, laps, ära nii räägi. See oli tema kodu. Ta hoolitses selle koha eest aastaid,” jätkab Eda pea vangutamist.
„Aga nüüd hoolitsen mina. Ja nagu näha, siis väga hästi.” Tunnen, kuidas ärritus minus kasvab, kuid püüan seda tagasi hoida.
„Kuidas siis hästi? Maja lasksid maha põleda! Sellest pole enam midagi alles. Lillepeenardest on ka vaid … no ma ei teagi … mingi umbrohupõld alles jäänud.”
Heidan pilgu peenardele, mille ümber olen just paar tundi mütanud ja milles laiub minu jaoks rahuldust pakkuv õiteilu.
„Hoolitsemine ei tähenda alati vana alleshoidmist,” teatan elutargalt.
„Vaat mina olen pärit ajast, kust vanade asjade eest hoolitseti. Ei ostetud kogu aeg kõike uut, vaid korrastati seda, mis olemas oli,” jätkab Eda targutamist.
Hingan sügavalt sisse ja sunnin ennast rahulikuks.
„Mina olen pärit ajast, kus elatakse tänases päevas. Hoolitsetakse nende eest, kes elavad, mitte ei aeta elavaid hauda sellepärast, et surnutele meeldida. Jah, mälestused on olulised, aga esmatähtsad on need inimesed, kes praegu ja siin elavad.”
„Ah, mis sa …” tahab Eda vaielda, kuid mina olen juba hoos ega lase tal ennast segada.
„Ma ei tee kõik nii, nagu mu vanaema tegi. Aga see ei tähenda, et ma seda halvemini teeksin. Ma palun nüüd väga ilusti, et sa rohkem minu tegemisi ei kommenteeriks ja püsiks oma aiapoolel. Me saame siin väga ilusti hakkama ja oleme tänulikud, kui saaksime sinu kriitikale reageerimise asemel oma aja ja energia oma elu korraldamisele kasutada.”
Eda mühatab. Ta tõmbab suu kriipsuks ja maigutab paar korda suud, nagu tahaks midagi öelda, aga jätab ütlemata, heidab veel hindava pilgu minu mitme tunni tööle lillepeenardes, pöörab siis ringi ja lahkub sõnatult.
Tundub, et sellelt naabrilt enam kohvi ja kooki ei tule.
Aga samas pole ju siianigi tulnud. Tunnen, et olen tükikese oma elust taas tagasi saanud.
Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Rohkem infot tema teoste kohta leiad kirjastuse kodulehelt. ,,Ringiga tagasi” on sarja ,,Mõni õhtu romantikat” 14. raamat. Sarja eelmised raamatud on näha SIIN.
Loe eelmiseid osasid siit: 1. peatükk, 2. peatükk, 3. peatükk, 4. peatükk, 5. peatükk, 6. peatükk, 7. peatükk, 8. peatükk, 9. peatükk, 10. peatükk, 11. peatükk, 12. peatükk, 13. peatükk, 14. peatükk, 15. peatükk, 16. peatükk
